Reisi kolmanda päeva hommik tervitas meid jälle imeilusa päikesepaistega ja kahju oli toredalt Kihnu saarelt lahkuda.
Tegin jälle veel viimase väikese tiiru randa ka.
Üks hädine pilt rand-teelehest siinses kummalises kasvukohas:
Ja pidutsejatest jäänud laga, grrrrrrrr! Mul polnud ka enam ühtegi prügikotikest taskus. Terved pudelid-purgid korjasin siiski üles ja viisin sama rannatee servas asuvasse tünni (mäletate ju neid taaratünne).
Kivitäks:
Suur-suur tänu Sulle, armas giid Liina Palu! Ja palju õnne hiljutise sünnipäeva puhul ka!
Ja sel hommikul oli tal jälle uus imeilus ning kõige muuga hästi sobiv sitsipluus seljas. Võrratu, kas pole?
Aga ikkagi, seda märkasin alles nüüd kodus piltide pealt, et sadamakail olevad istepingid on paadireelingu kujulised. Lahe!
Hüvasti, tore Kihnu, tulen kindlasti varsti jälle!
See on verivärske muul, valminud vaid paar nädalat tagasi. Ikka selleks, et sadamat nii tihti süvendama ei peaks.
Ja veel mõned kaadrid Manilaiust:
Ja juba paistabki Munalaiu sadam
Ja meie sõber kollane buss ka kuurinurga taga.
Viimasel hetkel enne lahkumist tuli meelde ka laeva visiitkaart jäädvustada:
Sellisest toredast meretagusest reisist pole küll kunagi "kopp ees", isegi kui masin reaalselt ees on. :D
Kohvrid sai kõik jälle ilusasti bussi pakiruumidesse ümber kolitud ja siis võis alata vähehaaval kodu poole liikumine.
Esimese põgusa puhkepeatuse tegime Lindi raba vaatetorni juures. Madalakene ta ju oli ja ühtegi rabajärve silmapiirile ei jäänud, ehkki siinsed rabad on just nende rohkuse poolest kuulsad. Aga vaade oli ilus ja taamal paistsid päris kõrged rabasaared. Enamus eelistas torni ronimisele hoopis metsa all marjadega maiustamist. Leiti mustikaid, sinikaid, pohli ja kukemarju ning isegi kukeseenin ning puravikke. :) Igatahes oli mõnus pausike!
Järgmine peatus oli meil Halingal ja esmalt külastasime automuuseumit. Agnes serveeris seda küll bussis nii, et naised peaks nüüd selle "ära kannatama", et lõpuks ometi on midagi ka meestele, kes seni pidid naiste huvisid välja kannatama. No minu arust polnud siin küll midagi "ära kannatada", see oli väga äge muuseum ka neile, kes mootori kubatuuridest ja käigukastidest eriti midagi ei jaga. Kasvõi juba selle pärast, et enamus leidis sealt oma noorpõlve automargidki üles. Ja kui veel tuli üks tore härra (kelle nime ma kahjuks ei kuulnud) meile giidiks ja rääkis paljud asjad lahti ning mitmeid toredaid lugusid, mis ühe või teise autoga juhtunud oli, läks asi veelgi põnevamaks.
Rootsis taksona töötanud auto:
Mõned ralli-mossed:
Vineerist küljepaneelidega auto (siiani olin sellistest ainult anekdoote kuulnud):
Sellise (ja justnimelt valge) sapakaga sõitis meie pere minu lapsepõlves ringi:
Vot see oli äge amfiibauto - rool keskele asetatud, et mõlemale poole juhti saaks kanderaami paigutada, lennukilt sai langevarjuga lasta seda otse lahinguväljale, ninas oli vints (näiteks haavatu august või veest välja vedamiseks), vees liikus rataste jõul (kuni 3km/h) ja ujuvuse parandamiseks ning kraavide ületamiseks olid külgedel pontoon-tiivad jne. Lisan selle auto infolehe ka siia, saate soovi korral ise üle lugeda. Aga sellised lehed olid peaaegu kõigi sõidukite kohta olemas.
Puust kodaratega auto:
Tallinna taksopargi takso. Tuleb meelde lapsepõlvest selline lõbus seik, et kui meie lõpuks omale koju telefoni saime, oli selle number (444065) väga sarnane takso tellimise telefoninumbrile ja ikka juhtus, et vahel keegi numbrit kettal kerides pisut eksis. Ükskord helistas keset ööd üks svipsis härra ja küsis kasuisalt: "Kas taksot saab?" Kasuisa vastas lahkelt: "Ikka saab!" :D
Mõned operatiivmasinad ka:
Esitulede kojamehed! Nendega olevat muidugi suur jama olnud - nad hakkasid kohe automaatselt tööle kui esiklaasi kojamehed tööle panid, aga kui oli talv, lumi ja jää, siis need murdusid selle peale kohe ära.
OO, vot see seinale paigutatud autoke oli omal ajal tõeline defitsiit ja ihaluse objekt! See ajas kõik naised kohe elevile! :D
Autod pole siin piltidel sugugi kõik ega selles järjekorras, nagu nad saalis olid, tegin mitu ringi ja igal korral märkasin jälle midagi uut põnevat. Nimesid ma ei üritanudki meelde jätta ja vabalt võib mõni auto topelt ka olla. Kes tahab täpsemalt teada saada, peab ise kohale minema, soovitan väga! :). Suur angaar oli ülitihedalt autosid täis ja ruumipuudus pidi suur olema.
Ronisime kiiresti üles tekile reelingute äärde kõõluma, sealt hea ülevaade kes tuleb, kust tuleb, kuidas tuleb :D
Ennist oli suures sadamasaginas pildistamata jäänud ka väike karvane valge koer Mõmsik, kes juba aastaid kõigil saabuvatel laevadel vastas käib. Nüüd õnnestus ta siiski suure kaameraga veel kinni püüda. Temast saab natuke rohkem lugeda siit.
Kui kõik teised pardal, lasti peale ka kopp. Meil läks peaaegu kihlveoks, et kas see masin ikka mahub teki alt läbi või peab ta maha minnes kuidagi oma kopa selleks ajaks taha lohisema laskma. Lõpuks läksin silla kõrvale poolele trepile, et asi üle kontrollida - ruumi jäi ülegi. :D
Eelmises postituses mainisin ka rannaniitusid hooldavaid veiseid, siin neist ka üks pildike:
Hõbehaigur (on minu linnuloendis olemas juba 102. liigina vaid mõned päevad varem Lahemaal pildistatuna) tiirutas sadama ümber ringi.
Veelkord Sorgu.
Aga ega me Halingalt kohe tulema ei saanud - maandusime järgmiseks kõrvalasuvasse restorani ja sõime jälle kõhud maitsvat guljašši täis. Guljašš on menüüs üks selline roog, mille puhul sa kindlalt ette ei oska arvata, tuleb sealt nüüd nõukaaegne kartul ja oranž lihakaste või vürtsikas ungaripärane supp hoopis. :D Seekord oli siiski tegu esimese variandiga. Magustoidu sai soovi korral ise osta. Mõni läks hoopis kõrvale bensiinijaama jäätist nautima, aga mina leidsin letist piimakisselli ja sain nostalgialaksu veel tugevamaks timmida. :)
Halingal pöörasime Tallinn-Pärnu maanteelt maha ja suundusime Kehtna poole, et Paluküla Mäe talus alpakasid ja muid toredaid koduloomi ja -linde vaadelda ja toita. Vastu võttis meid pereisa Kaido, kes viis meid algul tiigi äärde kalade ja vähkidega tutvuma, siis juhendas, kellele mida ja kuidas sööta tohib ning kuidas nende juures käituda.
Kaido räägib meie looduslike jõevähkide elust ja õpetab neid õrnalt kohtlema:
Soovijad said ka ise proovida siplevat vähki käes hoida:
Pärast viidi kõik kalad ja vähid ilusti tiiki tagasi. Vähke, muide, ei tohi kohe sulpsti vette tagasi lasta, sest nad võivad saada "õhušoki". Neid tuli kaldaservale asetada ja vaikselt lasta neil ise vette tagasi roomata (võis pisut kasta).
Tiigi põhjas pidi olema 9 allikat ja päris kuivale ei jää see kunagi, seega saab seal edukalt kasvatada kalu ja isegi vähke.
Mõned vabatahtlikud kutsuti appi tiigisillale sumpasid üles tõstma ja sealt ammutati saak suurde vanni.
Edasi lubatigi meid loomi ja linde imetlema ning toitma. Küülikud ja alpakad said porgandikettaid (huvitav, kui palju porgandeid neil ühe külalisgrupi peale kulub või kui palju need loomad neid päevas üldse ära süüa suudavad?), linnud mingisuguseid kuivtoidugraanuleid. Rohtu, õunu ja ise kaasavõetud toitu neile anda ei tohtinud. Linnuaedikutesse oli lubatud sisse minna ja neid ka peost sööta (aga võis ka visata). Peremees kirjeldas ette täpselt ja väga värvikalt ära ka, millise tugevusega ühe või teise linnu nokk või looma hammas sind seejuures toksib-näksab. :D
Kanu oli väga erinevad.
Haned riidlesid vahepeal väga häälekalt:
Kalkunite aedikusse mina siseneda ei julgenud, nemad said toitu üle aia.
Prouad uurisid, kas alpakavilla/lõnga osta ka saab, aga ei, kõik pidavat vaid ainult oma tarbeks ära kuluma.
Kanavarguselt tabatud nugised ootasid sügavkülmas oma saatust (suuremas koguses korraga pidi soodsam olema neid hävitada), aga toodi meile korraks näha.
Nugised suudavad isegi nii peenikese oksatipu otsa riputatud tihasepeki kätte saada, seletab Kaido:
Kehtna mõisast möödasõitmise jätsime teiseks korraks - see oleks ringi teinud ja aega nappis juba ka. Põrutasime otse Vahastu kaudu Kuimetsa poole hoopis.
Küülikupuure oli lubatud avada (täielikult lahti) ja küülikud pidid olema nii hästi koolitatud, et kui mõni neist välja hüppab, siis ta läheb hiljem ise tagasi ka. Meil küll vist keegi ei proovinudki väljuda, ootas ainult porgandeid. :)
Alpakad olid samuti porgandidieedil, noolisid neid väga ahnelt, aga vahel sülitasid sind (millegipärast eriti Kauri ;) ) riivitud porgandit täis ka. :D Paitada tohtis neid vaid kaelalt, mitte pehme paruka pealt ja ettevaatlikult, sest loomad pidavat kergesti stressi minema.
Ja viimane ühine kerge söömaaeg toimus meil Kose sööklas. Menüüs olid grillvorstid kartulisalatiga. Olime Riinaga (kokakogemused mõlemal) bussis juba ette arutanud, milline peaks olema üks tõeliselt hea kartulisalat. Siinne oli ju üsna normaalne, aga siiski mitte päris see (liiga palju hapukurki ja vale majonees).
Pärast sai (Agnese eritellimusel hästi rikkalikult täidetud) pagariletist koju õhtuse tee kõrvale küpsetisi kaasa ka osta ja seda võimalust kasutati rõõmuga. Ostsin minagi toorjuusturulli ja rabarberikooki, aga jälle pidin tõdema, et meie maitsemeeled on Neeme kohviku ülikõrge kvaliteedi ja mu oma küpsetusoskustega liialt ära hellitatud - no ei jäänud selle kuiva puruse biskviidiga rahule (väike vihje Kose pagarile - lisage biskviiditaigna sisse pisut vett, ehk ka veidi vähem jahu!).
Oeh, ma ei tohiks vist enam üldse toidu teemadel sõna võtta, sest tegelikult valdavalt meeldisid kõik toidud ju kõigile ja Alavere prouad kiitsid siinseid küpsetisi taevani, järelikult on viga hoopis minus. :D
Pildistasin enamuse valikust üles selle pärast, et operatiivselt Koidult küsida, mida koju tuua, olgu nad siis siia ka isutamiseks üles riputatud. :)
Aga nüüd oligi meie ringreis läbi saamas - igas järgmises peatuses vähenes rahvahulk bussis.
Oli jälle üks hästi sisutihe ja tore seiklus. Suur-suur tänu Agnesele, Annele, Indrekule, Raulile, bussijuht Viktorile, giididele ja kõigile reisikaaslastele. Jään lootma, et meil mõlemal Koiduga õnnestub järgmisel suvel ajagraafikud invaühingu suure suvereisiga klappima saada.
1 kommentaar:
Nagu ikka, hästi ja huvitavalt kirjutatud.
Postita kommentaar