Veebruari 1. täispikk nädal

Esmaspäev, 6. veebruar

Hommikul oli maas üsna korralik lumevaip, nii umbes 7-8cm. Aga tundus, et see kõik oli maha tulnud pühapäeva õhtul kella 7 paiku, hiljem juurde ei sadanud.
Lükkasin küll mõned labidatäied lund siia-sinna ära, aga pikemaks rookimiseks mul kannatust ei olnud, tahtsin pigem Ruhe kaudu bussile kõndida. Osad külatänavad olid alles puha puutumata ja mul tuli pähe võrdlus neitsilikkusega. Ehk siis olid selle hommiku märksõnadeks neitsilikud külatänavad, pilvist piiluv kuu ja tagaselja pläkutavad pardid. See viimane võrdlus selle pärast, et kuni ma Ruhe terrassil olin, old nad hiirvait ja kui olin väravast välja jõudnud, siis kuulsin elavat prääksumist. Ju nad mind taga rääkisid :D

Pärastlõunal hakkas päike mõnusalt kontorisse paistma ja andis kuhjaga energiat juurde. Tööpäeva lõpus kesklinnas oma poetiiru tehes oli tore märgata, et isegi selleks ajaks jagus veel roosatavat loojangukuma Tammsaare pargi ja Estonia taha taevasse. Ei olegi enam nii kottpime see elu. :)

Viru keskuse aatriumisse oli üles pandud mingi põnev vateeritud moenäitus, aga kahjuks ei olnud mul aega seda lähemalt uurida.

Aga bussipäeva õhtu jääb küll natuke liiga lühikeseks - pisut telekat, üks tore telefonikõne, Astridile kauba tellimine (hmm, jälle näitas, et see on viimane vaba aeg laupäevaks, kas mingi uus reklaamitrikk Rimil?), nõudepesu ja...ongi juba jälle liiga hilja magama minna (töine terviseäpp soovitab magada 7 tundi igal ööl, mina suudan enamasti kodukontori öödel 6 ja linnakontori öödel 5 tundi kuidagi kokku kombineerida). 

Teisipäev, 7. veebruar

Täna läksin autoga linna, seega samme peaaegu polegi. Hommikul ärkasin pool tundi enne kella ja käisin siis rookisin vähemasti maja juurest natuke lund enne duši alla minekut ära. 
Poolel teel sai klaasipesuvedelik otsa ja üsna ebamugav oli sõita, aga kinni pidada ka ei saanud, muidu poleks tänavaservast parkimiskohta enam saanud. :D Õnneks leidsin pakiruumist veel piisakese kankupõhjast ja sain vähemasti õhtuseks stardiks aknad puhtaks.
Kontorisse jõudes säras akna taga imeilus punetav koidutaevas, aga hiljem tõmbus pilve ja meie tuppa täna päike ei jõudnudki. Aga me siis olime ise päikesed. Anneli tõi sünnipäevakooki ja ma suutsin sellele täiesti rahulikult vastu panna (ehkki see oli tema imehea firmakas), selle asemel krõbistasin paar soolast kuivikupulka ära. 

Õhtul põrutasin otse Kostiverre. Nojah, peaaegu otse, bensukas tegin ikka pausi. Tankimine läks väga vaevaliselt, äpp on küll mõnus, aga seal Maksimarketi esises Circle K-s on need püstolid üks rist ja viletsus. Pärast läksin ikka jaama sisse ka, ostsin uue klaasipesuvedeliku ja ühe võileiva, et peaks koduni vastu. Hea oli, sest Kostiveres pakuti tee kõrvale komme ja küpsiseid, oleks ma söömata olnud, oleks küll olnud piin neist mööda vaadata.

Üritus (mõisakadeemia sarjast) oli põnev ja tegelikult tahaks kõiki neid toreda lektori, saksa keele tõlgi ja giidi Hanna Milleri poolt tõlgitud raamatuid baltisakslastest lugeda, aga jõuan selleni ilmselt alles pensionieas. :P
Koju jõudsin pisut enne poolt üheksat ja vaatasin kiiresti velotrenažööri kõrvale ühe Outlanderi ära ja jälle päev läbi. Oeh.

Kolmapäev, 8. veebruar

Hommikul oli märg ja libe, aga õnneks mitte hullupööra libe.

Linnabussis sõitis üks tore ülipikkade kõrvadega kakaovärvi suur koer. Vaesekesel oli raske istudes kurvides end tasakaalus hoida ja kippus siis püsti tõusma, aga peremees sundis tagasi istuma (et ei ohustaks kaassõitjaid vist). Oli selline üliarmas ja leebe olekuga tegelane, suukorv pandi enne bussitulekut pähe ja puha. Igatahes oli tore ajaviide teda jälgida. Ja siis toppis üks noormees oma kohvitopsi sellesse ülikitsasse torujasse piletite prügikastikesse. Nojah, peab vist rahul olema, et ta selle sinna toppis ja mitte kuhugi bussi põrandale ei loopinud.
Vaevlesin täna peavalude käes, teine laks ibuprofeeni (lõunal) tõmbas ikka natuke talutavamale tasemele, aga silmad kipitasid õhtuni.
Kontor on meil selliselt projekteeritud hoones, et alumisel korrusel asuva kontori puhkeruumil on läbi meie korruse ava katuseaknani. Meie korrusel on selle ava seinad kõik klaasist, et ka kõik meie ruumid saaksid sellest katuseaknast valgust. See aga tekitab sellise heliefekti, et kui allkorruse puhkeruumis on rahvas koos, söövad (neil on seal pidevalt kadestamisväärsed vaagnad puuviljadega) ja lobisevad, kostab see meile nagu melu basseinis. Siis me nimetamegi seda, et all on jälle basseinipidu. :)

Koduteel hüppasin Humanast läbi, seal oli 1 euro päev. Koidule võtsin ühe triiksärgi, aga selle varrukad osutusid liiga lühikeseks. Endale vaatasin paari jopet, aga siis leidsin, et ega mul neid ju vaja ei ole ja ei ostnudki.
Koju tulles selgus, et meie majade esised tänavalaternad on kustunud ja siin on kottpimedus.
Õhtul pidin jälle e-poodi minema, sest Astridil on järgmisel nädalal juubel ja siis on tal neid kaupu varem kui laupäeval vaja. Enda selle nädala kaubad on ikka veel tellimata...

Neljapäev, 9. veebruar

Kuuvalge ja tuuline hommik. Läksin tänahommikuse tiiruga lasteaia juurde randa. Pole enne märganud, et mobiilimast tuules nii meeletult kõvasti mühiseda võib. Rannas pläkutasid jälle pardid, aga seekord mitte seljataga vaid hoopis ees. Ruhe hoovile ronima ei hakanud, aga randamineku rada oli lumekuhjasid täis loobitud, vaevu pääses äärest läbi.

Enamasti võib metsikuid loomi kohata hommikuti ikka siin kodukülas, näiteks kitsesid, rebaseid või jäneseid, aga täna õnnestus ühte tegelast näha läbi bussiakna Musumäe kõrval bussipeatuses. Nimelt silkas üks rott müüriäärt pidi ühe praoni ja puges siis müüri alla. :)

Päikesetõus oli jälle imeilus, aga lõunast tõmbas pilve jälle. Ilgelt kõva ja külm tuul lõõtsus ka õhtul veel.

Õhtuse teleka kõrvale väntasin jälle velotrenažööril. Põlved polegi hullemaks läinud selle 3 korra peale. Ehk ei lähegi vaid hakkavad hoopis pisitasa paremaks minema. Lootma ju peab.

Reede, 10. veebruar

Juba jälle reede!?!?
Väljas toimus totaalne tormikontsert. Tuul undas, puud mühisesid, majad kolisesid, tuulekellad kilisesid, ehitustel kattekiled plagisesid ja sadamaorkester mängis täistuuridel. Kõige selle kõrval meri ainult solises nastuke, sest käisin tuulealusel rannal, st ida pool. Aga Ruhe õunapuud oli raske selgelt pildile saada, sest käed ei püsinud selles tuules üldse paigal. Ja vaesed männid, need said jälle vatti. Üks oks oli autoteele kukkunud just enne Ihasalu teeotsa juures asuvat liiklussaarekest ja autod sõitsid üsna ohtlie manöövritega sellest mööda, seega pidasin paremaks selle teelt ära tõsta. Kogu selle nikerdamisega jäin peatusesse tagasi minekuga nii hiljaks, et pidin lausa jooksma. Buss väljus ka mingi pool minutit enne õiget aega täna. 

Linnas leidsin, et Hall Vanamees tahtis mu elu kallale kippuda. :D Noh, tegelikult oli asi selles, et seal suurte majade vahel oli nii suur tuuletõmme, et niikui ma bussilt maha minnes majanurga tagant välja astusin, et Hallivanamehe tänava ots ületada, proovis sealt välja tormav metsik tuul mind Pärnu maanteele autode vahele pühkida. Olin vist lausa 45-kraadise nurga all külje poole kaldus, et sellele metsikule jõule vastu panna. Meie kontor on 4.(6.) ehk maja viimasel korrusel ja seal käis ka ikka korralik kolin ümberringi.  Kõrval on meil ka vähemasti 2x kõrgem tornhoone, ma ei kujuta ette, mis seal ülakorrustel toimuda võis.
Õhtul oli buss puhta tühi, vaid Rebalast Mare ja mina sõitsimegi. Kummaline, sest tavaliselt on reede õhtuti ikka palju rahvast, noortekampasid ja ka vanemaid inimesi Neeme sõitmas. Bussijuht võttis siis ka vabalt ja peatumata jätmiste arvelt võidetud aja kulutas Punakivi peatuses oodates ära - ronis bussist välja, pani suitsu ette ja hakkas esilaternaid puhastama. Muidu poleks mul selle vastu midagi, aga see suits keeras ikkagi lahtisest bussiuksest sisse. Õnneks mitte kogu suits, elasin üle. 

Õhtul sain põlvikud peaaegu valmis, vaja veel otsad ära peita ja saabki eputama minna. Tahaks seda laupäeval jõuda, aga pole kindel, sest lisaks planeeritud koristamisele, jalutamisele või maalimisele (olenevalt ilmast) ja pühapäevase matka jaoks küpsetamisele ilmus täna õhtul mu homsesse  päevakavasse üks eriti pikk üritus - nimelt oli ootamatult vaja homseks Eesti Laulu finaaliks kokku vaja panna vähiravifondi Kingitud Elu annetuste kogumise meeskond ja Agnes palus ka mind. Muidugi ma lähen.

Laupäev, 11. veebruar

Õhtul tekkinud üllatusplaanid olid laupäevase ajagraafiku ajanud niigi juba ülitihedaks, aga ärgates avastasime akna tagant jälle talve-võlumaa - maha oli sadanud uus 15 cm paksune lumekiht ja see tähendas, et ajakavasse tuli liita ka lumerookimine. 

Seega asusin kiirelt juba oma hommikutee kõrvalt koristama, vahepeal tormasin prügi ja vaipadega välja, rookisin lume ära (1,5 tundi) ja tõin ahjupuud ning seejärel lõpetasin koristamise. Küll on hea, et Koit tolmuimejaga ise tuuritab, muidu ma küll poleks jaksanud ja jõudnud. Kaubad võttis ka tema kullerilt vastu ja toppis kappidesse ära.

Seejärel võtsin paralleelselt käsile muffinite küpsetamise ja maalimise ja lõpuks sain ka põlvikutel lõngad sisse aetud. Maalimisest näitan praegu küll ainult värvijääkide kulutamise projekte, sest suuremat teost ei saa veel avalikustada. Ja ma ei tea, kas ma tihkangi, sest mul puuduvad oskused oma ideede perfektseks teostamiseks ja ma pole tulemusega tegelikult üldse rahul.

Siis veel kiirelt süüa (hea, et selleks oli eilset kartulisalatit veel alles) ja ennast lille lüüa ning oligi aeg autole tuurid sisse ajada, sest plaanisin enne Tondiraba veel Prismast läbi hüpata (kummalisel kombel polnud seekord Selveris üldse Põltsamaa ploomimahla ja veel oli kogunenud nipet-näpet, mis ununenud või mida mujalt ei saa). Linnasõit oli tore, sest "ratsutasin" otse päikeseloojangusse.

Eesti Laul oli suur ja väga pikk üritus. Tondiraba jäähallis olin siiani käinud ainult koridori peal koroonavaktsiine saamas, aga saal oli seni külastamata. Nüüd on siis see ka nähtud. Rahvast oli väga palju, riietumisstiilid olid ka seinast seina ja siis veel kolmandast seinast neljandasse ka (ehk väga põnev), lahkeid annetajaid jagus piisavalt (no alati võiks muidugi rohkem veel olla :) ). Üritus ise oli ka muidugi põnev ja uhke, aga kõige suuremaid elamusi pakkusid mulle hoopis kaameramehed. Jeerum, on neil alles võimed! Kuna kahel pool lava olid ka suured teleriekraanid, kus näidati sedasama otseülekannet, siis oli põnev jälgida, millised kaadrid millistest kaameratest välja võluti. Loomulikult on meisterlik ka kõigi nende kraana- ja liftrobotitega juhitavate kaamerate juhtimine, aga siiski kõige hämmastavad olid need noormehed, kes jooksid mänglebva kergusega nagu sipelgad pimedas saalis treppidest üles ja alla, ümber solistide jne ja seda kõike nii edaspidi, tagurpidi, kükakil kui ka kummargil ja samal ajal ülisuurt ning rasket kaamerat koos sadade lisanditega kaasa tassides. Kahe loo vahel vahetati kärmelt kaamera küljel asuval alusel spikrileht järgmise vastu ja juba tormati jälle. Kõik oli paigas sekundi ja millimeetri pealt, et ekraanile jõuaks sujuv ja atraktiivne pilt. Seega, jah, kõik minu hääled läksid seekord hoopis neile ja ma olen ülimalt rahul, et sain sellise suurepärase elamuse osaliseks.

Kui pidu läbi ja enamus külastajaid lahkunud, tegime kohustusliku aruandepildi ka ära ja ostsime kõik enne lahkumist kohvikutest kaasa veel Caesari salateid, mida lõpus algse 8-eurose hinna asemel vaid 2 euroga müüdi, et need seisma ei jääks ja ära viskama ei peaks. Mõistlik. Muide, paljud lahkusid peolt karbivirn kaasas. Koju jõudsin juba uue kuupäevanumbri sees.

Pühapäev, 12. veebruar

Matkapäev. St hommik kulus ettevalmistusele ja häälestamisele ja pärast matka olin üsna uimane. Vahetult enne õhtust fitness-trenni olin kohe päris unine, aga vedasin end ikka sinna kohale, sest teadsin et trenni tegema hakates ärkan jälle mõnusalt ellu. Nii oligi. Ehkki, jah, pärast ei jaksanud ikka jälle midagi eriti tarka teha. Uue sarja vaatamise kõrvale (ehh, ma pole oma Outlanderigagi veel päris lõpule jõudnud ja nüüd söötis Koit minusugusele telekasõltlasele järgmise pika sarja ette - Shetland) alustasin prooviks ühe puuvillase suvise pluusi heegeldamist, aga ma arvan, et selle pean veel küll üles harutama ja mingi muu mustriga uuesti alustama, sest  12 mustrikorda jääb liiga lai ja 10 jääks liiga kitsas, aga paaritut arvu ei õnnestu 2 poole peale sümmeetriliselt ära paigutada.
Aga matkast kirjutan ükspäev jälle pisut pikemalt. Seni võite vaadata Kersti suurepärast reportaaži. 

Jaanuari-veebruari nädal

 Esmaspäev, 30. jaanuar

Hommik oli väga vesine. Pimeda ja libeda kooslus Ajataguse teel oli kohati üsna ohtlik. 

Kogu sadam magab talveund, aga bensukal olid kõik viled ja tuled peal. Ei olegi enne tähelepanu pööranud, et kas ongi pidevalt nii, aga sedakorda küll lausa särasid need tablood silma. Pildistamiseks nina alla minnes selgus, et see tõepoolest ka piuksus mingi intervalliga. 

Ruhe juures parkis mingi auto, seal vist keegi ööbis. Aga muidu on sellega kurvad lood - kuuldavasti Terjel üürileping lõppeb, aga mis hoonetest edasi saab, polegi teada. Kuidagi kummaline, oli sel restoranil ju suurepärane maine, kõik White Guide'd ja Michelinid ja... Aga noh, eks siis ole näha. Kogu küla on meil praegu meeletus muutuste tuules kõigi nende Pärituule residentside ja muude ehitamistega.

Aga koolimajas oli täna õige varajane start - juba pisut peale kella 7 oli üks õpetaja laua taga tööd tegemas. Koolipäev hakkab vist alles kell 9. Vähemasti vanasti hakkas, ega ma nüüd ei teagi, minu viimase võsukese Neeme kooli lõpetamisest on möödas juba...ligi 8 aastat. Jeerum!
Tööpäev oli täna üsna eklektiline. Kõned tulid sisse, nagu ikka korraga, lisaks oli ka probleeme programmidega. Aga jah, aeg-ajalt meile tundub, et kuskil on üleval mingi minutitäpsusega graafik, kus kirjas, et see ja see kell tohib meile helistada ja siis kõik ootavad ja helistavadki korraga. :D
Õhtu oli täna üsna tegus (no 2 osa Outlanderit ikka vaatasin, kuidas muidu ;) ), aga siis tuli Marju mulle uut raamatupidamise programmi õpetama ja pärast tuli ka Astrid kaupu tellima. 

Teisipäev, 31. jaanuar

Hommikul välja minnes selgus, et meri mühiseb ja lagedama peale jõudes lõõtsus ka karm põhjakaarte tuul näkku. Asfalt oli kohati jälle glasuuritud. Teadsin seda Neeme näoraamatugrupi õhtustest hoiatustest ette ja panin targu naelad jälle alla. Lasteaia kõrval metsarajal olid parajad jääväljad, seal kulusid nad eriti marjaks ära. Aga kummaline küll, vaatamata kogu sellele eile maha sadanud glasuurile olid pesud nööril praktiliselt kuivad.

Päevaks läks ilm väga ilusaks päikeseliseks, aga tänavalaternad huugasid põleda. Ei tea, kes selle anduri neil jälle kinni kattis või milles asi oli.

Õhtul lasti töölt varem minema, et jõuaksin nahaarstile. Õnneks oli visiidi tulemus väga positiivne ja kõik mu murekohad osutusid ainult ealisteks täiesti tavalisteks nähtusteks. Tegelikult langes ikka üsna suur mure südamelt. Põikasin arstikeskuse all olevast Konsumist ka läbi ja, oi õnne, seal oli täiesti olemas Koidule seenetee jaoks vajalik puuviljalisandiga must tee. Mõneks ajaks sellega nüüd jälle rahu majas.
Pärast vaatasin esmalt muidugi jälle Outlanderit, aga tubli olin ka - tegin ära ühe põneva üsna pika  keeletesti, kuhu ennast üles olin andnud, vaatasin ja saatsin ära maja veenäidu ning sõbrapäevaeelse matka kuulutus sai ka paika.
Oeh, ongi väga kiiresti see aasta esimene kuu otsas ja mina olen oma blogipostitustega suutnud siiani lubadustest kinni pidada. Noh, suurem väljakutse on tegelikult alles ees - mis viga vaiksel talveajal arvuti taga istuda ja tippida, aga katsu sa seda suvekiire vahelt jõuda. ;)

Kolmapäev, 1. veebruar

Hommikul ärkasin pool tundi enne kella ja otsustasin veel tukkuda. See oli vist vale otsus, sest jõudsin selle napi ajaga näha väga ogaraid unenägusid. Ma kõike enam õnneks ei mäletagi, aga Luual jäin ma mingisugusest loengust ilma, sest olime pikas aeglaselt liikuvas järjekorras, kus teistele tehti vaid vereproov sõrme otsa, aga minule otsustati mingi suurem kaitsesüst tagumikku torgata. Muretsesin, kuidas ja millal ma selle loengu järgi tehtud saan. Ja siis kaklesid mingid ülemiste korruste naabrid omavahel nii, et lõikasid vahekorruste trepist lausa mitu astet vahelt välja, mäletan, et käratasin neile kogu hingest, et nad need lapsikused ära lõpetaksid. Tükk aega juurdlesin, et kuidas selle trepi korda saaks, et teised inimesed liikuda saaksid, neist kaklejatest polnud mul ses suhtes sooja ega külma :D

Väljas oli jälle väike miinus ja paljakssulanud maa oli muutunud krõbedalt kõvaks. Kolmapäevaring on kõige igavam, sest ei lähe kordagi mere äärde, aga kuulutustetahvlilt leidsin mõned uued kuulutused, osa püüdsin kõrva taha ka panna. Eks näis, kas tegelikult ka kuhugi jõuan. Vana lasteaia tagune metsarada oli vahepeal puhtamaks tehtud, vaid üks eriti jäme oks laiutas keset rada. Ilmselt oli ta sinna kinni külmunud lisaks omaenda raskusele.

Tööl saime täna puhkuste ajakava kätte ja jehuu, minu 2-nädalane puhkuseosa oligi pandud sinna, kus ma seda väga vajan ehk septembrisse. Ehk läheb seekord ka kõik muu seoses nende ostetud lennukipiletitega korda. ;) Veel saan puhata nädalakese aprillis, nädalakese juunis ja ühe veel oktoobri-novembri vahetusel. Järelikult tuleb juuksur ja autohooldus aprillis plaani võtta.
Õhtul kirusin end maapõhja. Mul ju tuli isegi päris mitu päeva tagasi meelde, et mu kallil taanlannast sõbral Anital Rootsis on täna juubel ja otsustasin talle Interflora kaudu lille saata ja tegin tellimuse ka kohe kiiresti ära. Kui täna õhtuks polnud ei Anitalt mingit reaktsiooni ega postkastis teavitust kättetoimetamise kohta, otsisin välja tellimuse kinnituse ja...selgus, et ma olin kalendrist päeva valides kuidagimoodi terve kuu mööda pannud ja lille 1. märtsiks saata palunud. Krt, krt, krt! Saatsin siis vähemasti neile kohe kirja ja palusin, kas saaksid ehk seda tellimust nii palju muuta, et vähemasti homme selle lille kohale viiksid. Eks hommikul ole näha, mis nad minusugusele seniilsele juhmardile vastavad. :(

Neljapäev, 2. veebruar

Täna hommikul oli suur meremüha hoopis ida pool, aga mul oligi plaanis lääne poole minna. Ööks lubatud lumesajust oli kohale jõudnud vaid õrnuke puudrikiht, aga loduvahelisel pimedal rajalõigul oli see väga suureks abiks. Rannas tundus algul, et nägin kummitust - üks tuluke läks kaldalt vette ja siis kadus. Jõudsin isegi mõelda, et kummaline, kui mina ennast uputama läheks, siis ma küll tuld kaasa ei võtaks, pimesi kuidagi parem (jeerum, millised mõtted? :D ).  Püüdsin veel pingsalt vaadata kui äkki hakkas otse minu ees rannast ainult pisut kaugemal klobin ja hetke pärast süttis ka tuluke uuesti - keegi meie kalameestest oli läinud hommikupimeduses võrku nõutama.

Anita lillede saaga jätkus - hommikul oli postkastis armas kiri, et neil on väga kahju ja täna viiakse lill ära. Lõuna paiku helistati, et lill on saajale kätte toimetatud. Kui siis seejärel Anitale vabandav-selgitava sõnumi saatsin, selgus, et tema pole midagi saanud. Kirjutasin uuesti Interflorasse ja vastu õhtut helistati mulle tagasi. Selgus, et seekord oli eksinud Rootsi pool - kuna Anitale oli eelmine päev juba ka kelleltki lilled saadetud (75 on ikka piisavalt suur sündmus, et teisedki sellele mõtleks, eksju), siis olid nad arvanud, et selle nad ära viisidki. Vabandati ette ja taha ja lubati lill homme kindlasti ära viia. Varsti andis ka Anita ise teada, et talle oli Interflorast helistatud, vabandatud ja lubatud homme ära tuua. Vot siis, kui miski hakkab viltu minema, siis ta läheb ja läheb... :)

Õhtul tegelesin peale oma seriaalitamist natuke KÜ arvetega, aga valmis teha ma neid veel ei saanud, sest üldelektri summat pole veel laekunud. Mõtlesin, et peaks veel välja kõndima minema, aga ühtki inspireerivat sihtkohta ei tulnud pähe. Otsustasin hoopis oma põlved käsile võtta ja sättisin Koidu velo madalamale. sõitsin 45 minutit ja 11,3 km telekast Fääri saarte kriminulli vaadates. Suudaks nüüd vaid selle ka omale regulaarseks trenniks teha, jaksaks ehk kevadel päris rattaga ka paremini algust teha. Igatahes põlvede valu sõidu jooksul hullemaks ei läinud, pigem tõmbas natuke isegi tagasi.

Reede, 3. veebruar

Ehk "suur reede", nagu meil nimetatakse neid reedeid, kuhu ka palgapäev satub. ;)
Hommikul hõljus taevas üksikuid kergeid lumehelbeid. Muidu oli meil siin metsa ääres vaikne, aga rannas selgus, et ikka üsna tuuline on. Tagasi maja juurde jõudes märkasin tuule olemasolu ka siin, peamiselt küll läbi küla vaikselt siiagi kostuvast mastiköite muusikast.

Tööpäev oli jälle üsna tegus, st aeg liikus ka kiiresti. Ja juba saigi järjekordne töönädal läbi.
Tegin kiiresti ära oma nädala tellimuse Selverist (sest nädala algul Astridile tehes sain Rimist talle viimase vaba aja, kohe nii oligi kirjas!) ja sain aja juba homme hommikuks. Seejärel sukeldusin jälle kudumisega seriaalidesse. Teise põlviku mustriosa sain ka valmis, nüüd jäänud veel lihtlabane labaosa teha. Aga natuke jama on - suures hirmus, et äkki koon teise põlviku tugevamalt kui esimese, olen selle kudunud hoopis lõdvemalt kui esimese. Peaks ikka ka selgeks õppima selle ringvarrastega 2 soki korraga kudumise. Nojah, harutama ma küll ei viitsi hakata (niigi sai paaril korral päris mitu ringi tagasi harutatud kui ma telekasse süvenedes mustrisse vead sisse olin lasknud ja kohe ei märganud ka). Seega tuleb selgeks teha, kumb jalg on mul jämedam ja siis põlvikud ka vastavalt kindlaks määrata, kumb kummale jalale on. :D
Aga natuke enne kella kümmet sai mul teleka vaatamisest kõrini ja sees näris häbitunne, et ma täna jälle oma 7000 sammu ja 45 minutit aktiivset aega täis ei saa (hommikuring annab sellest vaid poole, kui sedagi). Ja nii ma jalutama sattusingi. Sai aeg täis, said sammud täis ja mõnus oli ka. Kuna päeval oli juurde sadanud ka märkimisväärne kogus lund, oli rannas ja metsaradadel üsna valge. Muidugi tahaks niiiiiiiiii väga juba päris korralikku valgust, aga vaesel ajal käib see ka.
Esimese suuna võtsin sadamasse ja sain suurepärasest sadamakontserdist korralikult osa.  Ruhe juures ronisin isegi Rannamaja trepist üles tuule kätte laintemöllu nautima (muidugi mitte kauaks) ja siis läksin lasteaia rannast edasi ümber reoveejaama edasi kuni Mändneeme teeni. Üle tüki aja sain ka meie lemmikmänni juures ära käia. Mändneeme teed pidi tulin otse üle Ihasalu tee ja siis jälle läbi metsa (siiski mäööda lumevalget rada, mitte päris metsikult). Mõtisklesin, et paljud inimesed ei julge valgeski metsas käia, rääkimata pimedast. Ei saa aru, mida seal siis karta tuleks. Mind ohustasid vaid lumekirme all olevad kiilasjäälaigud (selle vastu aitavad naelad saabaste all, välja arvatud juhul, kui sinna vahele satub veel mõni hiljuti pudenenud käbi) ja suurte maanteede ületamine (selle vastu aitavad silmad, kõrvad ja helkurid). :) Nojah, oleks mõni rohkem linnamets, siis võib-olla ohustaksid mingid purjus pätid ka...

Laupäev, 4. veebruar

Hommikul magasin jälle "sisse" ehk siis alles pool 10 sain voodist välja. Hommikupoolik kulus koristamisele ja kuigi olen igatsenud valges kõndimist, otsustasin tänasel tuulisel päeval siiski päevavalguse hoopis maalimisele kulutada, sest tähtaeg on ähvardavalt lähedal ja osad nädalavahetuse päevad on juba niigi broneeritud. Lisaks ootasin ka Taivolt infot, millal ta korstnaid üle vaatama saab tulla.
Eva helistas ja hoiatas libeduse eest - tema oli juba kukkunud ja peapõrutusega emossegi sattunud :(. Mul on õnneks naelad, aga, nagu juba eile õhtulgi mainisin, tuleb ka nendega ette vaadata. Aga noh, praegu olin niikuinii otsustanud hoopis tuppa jääda.
Söögiks tegin ahjuforelli, sest eile oli Selveris forell väga hea hinnaga (7,99 EUR/kg). Ostukorvi pandav kaal oli muidugi väga suur, 2,8kg, saadeti 2 väiksemat kala.  Mul poleks midagi selle vastu olnud, kui olekski ainult 1 saadetud, aga noh, teise panime soola, võileivakate tükiks ajaks olemas. Arutlesime, et seal e-poodides võiks olla lisaks asendamise loa lahtrile ka märkuse lahter, kuhu saab kirjutada, et võimalusel palun väiksem või kui suurt soodus-vetsupaberit ei ole, siis saatke ikkagi 1 väiksem pakk. Sest vahel on ju nii mõnigi asi täiesti otsakorral ja vaja oleks kindlasti midagigi.

Elektriarved tulid ära, seega sain ka ühistuarved valmis teha, laiali saadan homme. Aga muidu olin jälle laisk kuni kella 10ni, siis ei andnud rahu, et sammud pole täis ja läksin tegin veel hilisõhtuse tiiru. Lääne pool oli väga mõnus vaikne, ida pool aga mühas veel tuul. Ja kuu - see oli peaaegu täiesti täis, saatis mind truult terve tee ja valgustas kõik mõnusalt ära, tõsi, seda vaid inimsilma jaoks, kaamera jaoks oli ikka natuke vähevõitu. Natuke nukrad mõtted saatsid mind sel käigul ka, sest olen jõudnud arusaamisele, et kuna Koit niikuinii kuskil eriti käia ei taha, me kumbki alkoholi ei tarbi ja nüüd lisaks hoiame ka magusast 6 päeval nädalas eemale, siis meid isegi enam ei üritata kuhugi üritustele kutsuda, kuigi mina ju vahel läheks hea meelega...nii saigi selle tiiru pealkirjaks Strava äpis "Kaaslaseks vaid kuu".

Pühapäev, 5. veebruar

Oli imeilus härmas ja päikeseline hommik. Ärkasin muidugi jälle üsna hilja ja ei jõudnud enne Taivo ootamist jalutama minna. Särav päike muutis Koidu juuksed väga ärritavalt pikaks ja nii ei jäänud muud üle kui tema poolt tegelikult juba ammu broneeritud juuksuriaeg käiku lasta. Muidugi saabus Taivo just siis, kui mul lõikus pooleli oli. Noh, kuni meie pööningul korstnakive uudistasime, jõudis Koit ka oma valge jõuluvanahabeme  lühikeseks pügada. Natuke liiga pikk ta ju juba oli, jah, aga no päris nii lühikeseks ka poleks pidanud ajama...
Siis ajasin autole hääled sisse ja läksin vaatasin vanemad üle. Emal oli täna natuke kiire, sest pidi Naiskodukaitse koosolekule minema, aga paar mõnusat tunnikest saime ikka koos veeta, teed juua ja lobiseda. Ja leevikest nägin ka ema põõsastes rasvapallide juures (meil neid tänavu näha pole olnud)

Tagasiteel käisin ka allikalt ja joa juurest läbi, aga kuna mõnus päikeseline ilm oli sombuseks ja tuuliseks muutunud ja minule mingi vastik külmatunne ka lisaks sisse pugenud, siis ei olnud mingit tahtmist ei seal, ega ka koju jõudes kuhugi kõndima minna, ehkki samme oli siis ja jäi ka õhtuks äärmiselt napiks. Fitness trennis käisin pärast küll ja see oli mõnus nagu alati, aga kuna minu elektroonikaallergia ei lase mul nutikella kanda, läksid kõik seal sahmerdatud sammud ka kaduma. Noh, on siis nii, ei saa ju iga päev ka täiuslik olla. ;)
Ahjaa, allikalt joa juurde sõites jooksis sealt kaldaaluselt läbi vähemasti 10-pealine metskitsekari. Äge elamus oli, aga pildile püüda ma muidugi ei jõudnud.

Jõudu järgmiseks nädalaks! Minul tuleb jälle linnakontori nädal. Ja pühapäeval ootan siis kõiki matkasõpru joa juurde seiklema. Väike üllatus on ka plaanis! ;)

https://kadrigakoos.prants.ee/uncategorized/sobramatk-jagala-joa-kulas-12-veebruaril-kl-12-2/