Fotojaht: Puust.

Mõtlesin, et teen fotojahi teemat järgides ühe ringi fotokaga ümber maja, pildistades aiapink-pakke ja muud taolist. Aga päev kulus tänaseks ööks valmistudes ja nüüd, muinastulede öö lummuses, ei olegi enam tahtmist muid pilte sellesse teemasse otsida. Sest juba muistsetest aegadest ja tõenäoliselt kauge tulevikuni on tuld ikka tehtud ja tehakse justnimelt puust.
Aga muinastulede öö on üks imeline ettevõtmine ja kes mingil põhjusel seekord sinna ei jõudnud - otsige tuleval aastal kindlasti üks rannalõke ja võtke sellest osa. Uskuge te ei kahetse!
Teised puupildid asuvad siin.

Murelapsed.

Nagu eelmise postituse lõpus mainisin, on mul suuremal või vähemal määral muret mitme puu-põõsaga. Ülemisel pildil on mu kodused mustad sõstrad (2 põõsast on), millel siin veel üsna kena välimus. Aga lehtede alused oranžid täpikesed valgusid ruttu-ruttu suureks ja nüüdseks on praktiliselt kõik lehed pruunid ja paberkuivad. Tänavune saak on korjatud ja need lehed juba kutud, aga millega ja millal neid pritsida, et tuleval aastal põõsad kenad püsiks?
Alumisel pildil on kolkvitsia ja sellega erilist muret nagu polegi, välja arvatud seik, et põõsas on madalam kui muru ja ei õitse. Ostetud sai ta 2 ja pool aastat tagasi, kas on asi lihtsalt nooruses?
Samuti 2 ja pool aastat tagasi ostetud liiv-kirsipuud kiratsevad ka, igaks kevadeks on eelmise aasta võrsed kuivanud ja taim alustab uute noorte võrsetega. Mis neile muret võiks teha?
See on liiv-kirsipuudest kõige kobedam, kõrgust vaevu pool meetrit.
Tänavu ostetud roosaõielisel viirpuul (oli ta vist Paul's scarlet) on noored võrsed ilusad, aga vanemad oksaosad on lehed servast alates ära kuivatanud ja maha visanud. Ka ei tea ma, millised neist okstest maha, millised tagasi lõigata, et puukesest kena aiaehe saaks. Kahtlustan, et luua otsas luuad ja seal jälle luuad ei ole just parim variant. :oP
Uues raamistutuse alas on põõsasmaranad Abbotswood väga ilusad ja kasvavad mis mühin. Aga...
...samas peenras kasvavad Tilford's Cream-id pruunistuvad. Kõige hullem on siin pildil, teised on ikka natuke rohelisemad. Aga kõik õitsevad üsna rikkalikult. Kui ma õigesti mäletan, siis olid esimesel aastal ka need 2,5a tagasi ostetud põõsasmaranad samamoodi pruunistuvad ja kidurad, nüüdseks on pilt palju parem. Ehk põevadki lihtsalt kolimisstressi? Aga miks siis Abbotswoodid ei põe?
Pilti mul pole, aga paar päeva tagasi elupuude rea kõrval käies märkasin, et vähemasti ühel puul olid peaaegu kõigi okste lehetipud pruunikad, teistel leidub vaid üksik kuivanud oksake siin-seal, aga oksatipud on kõik värskelt helerohelised. Kas see elupuu on haige?

Ehh, selle postituse peaks vist mõnele dendroloogile saatma...

Augusti lõpp läheneb.

Pisike aruandetuur siis.
Gladioolid on õigustanud Muhediku teooriat 100%-liselt. Punastest pidin küll 2 taime kergelt toestama, aga seda selle pärast, et nende kividevahelises istutuskohas polnud mul võimalik neid väga sügavale istutada. Teised aga seisavad kindlalt kui kaljud.
Ostsin kevadel ka mingeid lõhnagladioole (olid vist) aga need küll ei taha õitseda. Või ongi nad hilisemad?Väikesed armsad paksud mesimummid on tihedalt ametis saagi korjamisega. Nagu aiainimesed kohe!
Koerliblikas tageeteseõiel.Päeva-paabusilm tähkja liatrise õisikul.
Kaeralilled (lausa 2 tk!) õitsevad. Nendega juhtus õige imelik lugu tänavu. Võtsin sügisel suurema osa üles, pakkisin ajalehe sisse ja viisin keldrisse. Mõned mugulad jätsin prooviks peenrasse, katsin talveks adru ja kuuseokstega. Või oli see vastupidi. Ja lõpptulemus oli, et keldris talvitunud sibulad ei tärganud ja peenrasse jäetud ongi mul nüüd ainukesed. Hea, et niigi läks!Shishist sai toodud veel 3 potti (samasuguseid oli enne 15, ehk 5 komplekti) ja majanurka selline kompositsioon tehtud. Taimed ostsin Seltereti napist sortimendist (liiati kui tume pott ja tume sein välistasid tumepunaste ja muude tumedamate värvide kasutamise) paduvihmas oma valikut tehes. Ülitihedal päeval polnud võimalik ilma paranemist oodata ja suurema valikuga kohta otsida. Aga lõpptulemusega jäin üsna rahule. :o) Peremees jäi ka.
Kõrgpeenar on nüüd tõeliselt lopsakas ja üle ääre voolav. Ausalt öelda on need kressid ja kurgirohud selle rammusa kuhja otsas liiga lopsakad ja muu söögikraam kipub nende varju jääma. Mullapind on üsna tublisti vajunud ja peenar on keskelt lohus. Ka pole just parim variant, et vihmuti sellest peenrast üle kastab ja ta iga hommik 40 minutit vihma saab. Ehk õnnestub järgmiseks aastaks vihmutit madalamaks reguleerida ja muld siis ju ka enam ei vaju, lisan nii palju uut, et saab ääreni täis. Külviplaani peab samuti hoolega läbi mõtlema. Nüüd olen vähemasti ettekujutuse saanud, et kes seal kuidas käitub. Roosipeenraga said lõpuks asjad ühelepoole. Esimene peenrakuju polnud just parim ja enne paeserva ladumist tuli meil parem idee, nii tuli veel hulk maad juurde kaevata ja 5 roosi eelmistele juurde osta. Aiakirjaniku (Pärismari) soovitusel käisin Viimsis endises aiandis neid taimi otsimas ja kohtasin kahte väga mõnusat vanahärrat, kes mulle lahkelt nõu andsid ja omaltpoolt häid sorte soovitasid. Nii tõin ära:
Nostalgie - Väärisroos, teehübriidroos. Kõrgus kuni 1m, haigus- ja talvekindlus hea. Peppermint Twist - floribund/dekoratiivroos. Kõrgus 60cm, haiguskindel, talvitub rahuldavalt.Aspirin - pinnakatteroos. Kõrgus 50cm, tugeva haiguskindlusega, talvitub hästi. Gloria Dei - teehübriidroos, kollane, roosaka servaga (pilti hetkel pole). Kõrgus kuni 1m, hea haiguskindlusega, talvitub hästi.
Erika Pluhar - teehübriidroos. Kõrgus kuni 1m. Vist Tšehhi sort, eestikeelne info tema kohta netis puudub, ka inglisekeelset ei leidnud. Seega ei tea ka haigus- ja talvekindlust. Vaatame!Ja isiklikult omale ostsin veel kollase Arthur Bell'i, kellele on siiamaani koht välja mõtlemata, rääkimata selle ette valmistamisest. Suur tänu Pärismarile!
Roosipeenar enne kivimultši lisamist. Männi all on näha mürgitatud murukamar, selle katsin ajalehtedega, keerates servad ka natuke mulla sisse ja kõige peale veeti siis kivid.
Valmis roosipeenar
Varemostetud roosidega osa on juba väga lopsakas ja uusi õiepungi täis. Nõustun siinkohal Muhedikuga, kes samuti kiitis Hansaplanti rooside tervist ja elujõudu. Aga küllap ka need uued peagi kosuvad, olid nemadki kenad terved taimed.
Veel kord valmis peenar, tibake teise nurga alt. Mõlemal pool männi piiril on 3 tillukest laiuva tuhkpuu isekülvi taimekest, kelle ma teisest peenrast välja koukisin. Mõne koukimine oli üsna raske ja murettekitav, sest sinna peenrasse on kunagi kivimultši alla pandud peenravaip ja läbi selle juuri tirides vigastasin neid, aga siiani (5 päeva) tundub taimekeste seisukord hea olema, loodame parimat.
Täna õhtul koduteel pakendeid konteinerisse viies tegin pildi ka pumbamaja juures kasvavatest astelpajudest, nad on ikka niiiiiiiii ilusad (mida aga ei saa öelda nende maitse kohta). Muide, ükspäev otsisin oma fotokast seda sarivõtte tegemise funktsiooni, sest keegi väitis, et see on küll igas seebikarbiski olemas. Vot ei ole! Aga tänu sellele leidsin üles ühe teise funktsiooni, millega on hea lähivõtteid teha. Ma pole väga kindel, kas tegemist on just makrovõttega, aga abiks igatahes. Sümboliks on tulbipilt, millel all nurgas suur S. Kuna mu fotokas on juba tubli 4-5 aastat vana kindlasti, ei mäleta ma loomulikult, kus võiks olla kasutusjuhendid. Äkki keegi teab, mis sümbol see selline on?
Ah jaa, seda ka veel, et ega kõik ikka nii ilus ka pole. Probleemid puude-põõsastega panen ükspäev eraldi postitusse ja osad vanad roosid vaevlevad tahmlaiksuse käes ka. :o(

Algas pardijahi hooaeg!

20.augustil algas pardijahi hooaeg. Minu mees jahimees ei ole, aga Rammus käib mitmeid kirglikke JAHImehi, kes ise saagist ei hooli ja nii oleme alati sügisesel jahihooajal mõned pardid saanud. Minu õnneks ei pea abikaasa nende puhastamist sugugi ülejõu käivaks tööks, seega minule jääb ainult mugav roavalmistamise osa. Kunagi avastasin suurepärase retsepti, mida me nüüd alati parte saades teeme. Muidugi ei järgi ma seda kunagi grammipealt, kui aus olla, siis see polegi eriti grammipealt-retsept. Seekord näiteks oli meil 2 suuremat ja 4 tillukest partlast, aga kohalikus poekeses oli vaid üks vaevu kilone pealt närtsinud kapsapea. Ja sõstramahla asemel kasutasin sügavkülmutatud punaseid sõstraid, millele kuuma puljongit kaela valasin, nuimiksriga ära püreerisin ja siis läbi sõela kurnasin. Ja kuna tulemuses polnud raasukestki suhkrut (mis mul muidu mahlas ikka on), lisasin ka seda üsna mitu teelusikatäit. Vaatamata kõigile eksperimentidele oli lõpptulemus jälle superhea, seega otsustasin seda ka teiega jagada!

Originaalretsept pärineb Elle Reederi raamatust "Neli aastaaega maapere köögis" (Maalehe Raamat):

Üleküpsetatud pardid.

1 sinikaelpart või 2 piilparti, 10g soola, vett, 100g pastinaaki, peterselli ja porrulauku.
Vormile 50g võid, 2sl riivsaia või riivjuustu, 2kg valget peakapsast, vett, soola.
Kaste: 50g võid, 2sl jahu, 1/4l pardi keeduleent, sõstramahla.
Puhastatud pardid lõigata pooleks või neljaks ja panna kuuma vette keema. Korjata vaht, lisada tükeldatud köögiviljad, sool ja keeta pehmeks.
Ahjuvorm pintseldada võiga, liha panna peale ja katta poolpehmeks hautatud kapsaga. Antud ainetest valmistatud kaste valada vormi, peale puistata riivsaia või -juustu ja küpsetada 20-30 minutit.
See valmistusviis sobib vanematele lindudele. Pardid võib varem valmis keeta, siis saab õhtusöögi kiiresti valmis. Lauale anda keedetud kartulite, marja-puuvilja või kõrvitsasalatiga.