Lemmiku päästeoperatsioon.

Minu kõige lemmikum džemper, õhuke, soe ja pehme, hakkas suurest kandmisest varrukasuist lagunema. Lõpuks ei aidanud enam muu, kui tuli päästeoperatsioon ette võtta. Oi, aga küll see oli hull töö. Kõige hullem asja juures oli karmi tõsiasja ilmsikstulek - nimelt hakkab üks teatav naesterahvas oma parimast noorusest juba väljuma :o(((. Sest sain neid imepeeneid silmakesi peeneima olemasoleva heegelnõelaga hargnemast päästa vaid paar kõige päikeselisemat tundi korraga. Edasi oli kaputt, minu silm lihtsalt enam ei seletanud. Kuna nädala sees kulub kallis aeg raske raha teenimisele ja terve üks nädalavahetus läks laste kostüümide õmblemisele, olin sunnitud ilma lemmikuta lausa mitu nädalat hakkama saama. Aga nüüd on ta mul rõõmsalt seljas tagasi. :o)

Reedene rõõm.

Reede õhtu on üks mõnusamaid hetki nädalas - töönädal on möödas ja kogu nädalalõpp veel ees. Mõnus-mõnus. :o)

Mis siis sel nädalal tehtud sai?

Tööl sai loomulikult lisaks muule ka lund roogitud. Kui nädala algul oli mahti isegi sissesõidutee laiendamisele ja muudele nikerdamistele mõelda, siis täna lõid jälle hanged üle pea kokku. Kui õhtul lapsel rongi vastas käisin, selgus, et maa pool on lood palju rahulikumad. Siin rannas möllas ikka korralik marutuisk. Lisaks oli ka õhutemperatuur "pahupidi" - meil -7 ja Kehras ainult -3.

Esmaspäeval proovisin ise kodus Tom Kha supi tegemise ära (olin seda nädalake varem ühel seltsikaaslase sünnipäeval saanud). Eriliseks köögisaavutuseks seda muidugi pidada ei saa, sest kasutasin valmis kuivaine-vürtsisegu, lisades vaid kanafileed, seeni ja tomateid, tiba nuudleid ka. Tulemus: mulle, khm-khm, mahetoitujale, väga maitses. Tugevamate maitsetega harjunud mees arvas, et süüa ju kõlbas, aga miks hea supimaterjal (kana, seened, tomat) oli vaja vürtsidega ära rikkuda. Kokandushuviline 10-aastane tütar isegi proovis raasukese, aga talle ei maitsenud ja 7-ne "pisipoja" ei tulnud isegi kööki mitte. Seega jääb üks mu uus lemmik meie pere menüüst välja ja pean selle isu rahuldamisel lootma ainult sõpradele.
Millalgi sai lõpuks ära kasutatud veits kauaks seisma jäänud kiivid ja banaan. Lisasin ka 1 pirni ja paar astelpaju marja. Smuuti tuli hea, aga mulle endale maitses veelgi rohkem, kui sellele natuke piima ka lisasin.
Kuna keskmisel tütrel läks mobiil hingusele, aga puht' logistilistelgi põhjustel on just temal see hädapärane vidin, pidime rahakoti nurki tuulutama ja talle uue hankima. Õnneks tuli töökaaslane appi ja müüs meile soodsalt ühe Samsungi. Kui see siis minuni jõudis, selgus, et tegu mingi paberõhukese liistakuga, mis mulle õhkõrnana tundus. No kuidas sa annad sellist tegusa noore kätte? Ega siis midagi. Tuhnisin natuke riidejääkide seas ja ilmselt läheneva sõbrapäeva mõjutustel jäi sõelale jupike eelmise sajandi lõpuaastatest pärit südamlikku sitskangast. Ribakesest maasikatega flanellist sai pehme vooder ka. Kuna nii pealis- kui ka voodririie on ühest tükist, ei kvalifitseeru see asi lapitööks, aga mingid crazy quilt'i sugemed tal siiski nagu oleks, sest nikerdasin igavaks jäänud mustrit veidike põnevamaks tikkida. Võtame siis seda kui minu eelhäälestamist lapilainele. ;o)
Njah, mõnuga nikerdaks vast mõnel õhtul miskit sellist, aga õmblemine tähendab minu jaoks suuri ettevalmistusi: kraami köögilaud puhtaks, sikuta nurgast välja õmblusmasina kohver, tõsta see raske asi sinna lauale, siis sikuta teisest nurgast välja triikimislaud ja pane keset kitsaid käiguradu püsti...ja midagi ei saa ju nii pooleli jätta, sest kogu aeg tahab keegi mööda korterit ringi ratsutada ja pea' sama tihti tahetakse köögilaua taga kokata või süüa. Nii ongi minu õmblustööd harvad ja maratonlikud, et saaks ruttu perel jalust ära. Oh, kuidas mulle kuluks ära üks majapidamistuba. No ja kunstituba võiks olla ja...
Ahjah, seda tahtsin ka veel kurta, kui ülekohtused kõik on: kuna neile on selge, et mina pesen nõud puhtaks 5-10 minutiga nende poole tunni asemel, siis keegi ei suvatsegi minu selleteemalisi abipalveid kuulda võtta!:o/
Aga nüüd ruttu magama, sest homme (uups, täna ikka) tuleb kelgumäele rassima minna. Kui me peale neid tuiske muidugi autodega mäele ligi pääseme. Aga supp ja kuklid on hangitud, seega mingisugune vahva seltsidevaheline üritus toimub kindlasti. :o)
Kena nädalavahetust kõgile!

Kaneelisaiad, mmmm!

Minu kokandushuviline tütreke pani end juba nädala algul kaneelisaiadele "kirja". Täna siis võtsimegi selle suure töö ette. Et laps asjast ikka korralikult aimu saaks, ei kasutanud me taignateoks saiamasina abi, vaid tegime kõik nullist alates.
Kuni taigen kerkis, hakkisime kolmekesi (poja tuli ka appi) hiinakapsa-makrasalati materjali ära ja jõudsime selle äragi süüa. :o)
Saiakesed valmis, tegime nende kõrvale veel "tõelist" kakaod ka. Mmmm, mõnus laupäev.
Arvan, et tänase kokakooli päeva võib äärmiselt õnnestunuks lugeda.

Koolitants 2010.

Koolitants on üks vahva aktsioon. Ja veelgi vahvam, et meie koolis on ka olemas tantsuõpetaja, kes lapsi tantsitab ja sinna festivalile viib. Aitähh, Merike!
Sellesama koolitantsu pärast aga veetsin terve eelmise nädalavahetuse õmblusmasina taga. Päev ja kostüüm, sest, ehkki lõige ise ju lihtne, oli libeda hargneva riidega neid ääristamisi, traageldamisi, kanditamisi parasjagu ja mina pole teps mitte mingi õmbleja.
Tants ise oli Meie Mehe "Kung Fu Klubi" saatel ja parasjagu lõbus. 10 tüdrukut roosades kostüümides, vehkides hüppenööride ja võimlemislintidega, ja siis lõpupoole lisandus "rosinaks" minu poja. Kirurgikostüümis, nagu lapsed ise seda tumerohekassinist komplekti naersid. Ja hularõngaga, mis mind algul väga imestama pani (sest mäletan suvistest murumängudest, kui ilmvõimatu oli meestel see puusahööritamise värk), aga millega minu noor mehehakatis väga hästi hakkama sai. Kihinat igatahes tema tulek tekitas. Pole ka ime, sest, nagu kontserdi avasõnades öeldi, oli Harjumaalt osalejaid tublilt üle 300, neist 21 poissi!!! Meie 27 lapsega kooli kohta oli 11-liikmeline tantsutrupp ju ka supertubli tulemus.
Mul õnnestus ära vaadata mudilaste ja 1.-3. klasside esinemised. Kõik olid väga vahvad. Kõik Viimsi grupid paistsid muidugi silma kõrge professionaalsusega, seal on juba väga pikk ja tugev tantsutraditsioon, seega pole ka imestada. Kuusalu "Petsikate" hiirtetants võlus mind ka. Hea lugu, vahva seade, mõnusad kostüümid, aga ennekõike laste niivõrd mõnusad ja asjakohased näoilmed.
Nägin ka mõnede vanemate gruppide prooviesinemisi. Kohe kahju, et ei näinud päris kontserdi osa. Aga mis parata, olime lastebussiga ja pidime lahkuma ettenähtud ajal.
Tulemusi veel ei tea ja, ausalt öelda, mind ei huvitagi, sest ega see edasisaamine pole tähtis. Tähtis on osalemine, esinemisrõõm, kooskäimine ja -tegemine, lavakogemus. Ja see kõik on neil noortel artistidel kätte saadud. Eks nad ise muidugi kibelevad, et kas me saime edasi. :o)
Minu seebikarbiga kuskilt tagumistest ridadest pildistamine oli üsna nadi ettevõtmine ja ma parem ei hakkagi võõrastele piinlikkust tekitama ja oma käkerdisi siia üles panema, aga oma lastest ikka paar "pimenduspilti" panen. :o)Minul oli mõnus elamusteküllane õhtupoolik ja usun, et lastel ka.