Tormine pühapäev.

Täna on nii kohutavalt külm ja tuuline olnud, et mina keeldusin välitöödele minemast. Õnneks sain eile Kuusalust lõpuks kauaoodatud mulda ja turvast ning sain oma äbarikke tomateid päästma hakata. Muidugi on neid jälle, nagu alati, liiga palju. :oP Ja toas on ruumi nii kohutavalt vähe, et paratamatult pean vähemasti pooled taimed ära kasvuhoonesse kolima. Viisin juba ükspäev paar Vilmat koos lilletaimedega prooviks sinna. Kogu kupatus sai katteloori peale ja vähemasti siiani olnud hallaööd on nad edukalt üle elanud. Vast siis elavad teisedki. Ja igaks juhuks jätan ikka kõigist sortidest midagi koju aknale ka.
Eile oli küll ka tuuline, aga mitte sihuke tormine. Pärastlõunal jagus päikest veel üsna ohtralt ja taevas oli täis kenasid väikeseid pilvetupsukesi, ei mingit märki hallist tuhalaamast. Et minu poodlemisvõimed said otsa ammu enne kokkulepitud küllaminekuaega, tegin teel aja viitmiseks peatuse. Loomulikult olin end peolemineku kohaselt riidesse pannud - ikka napp seelik jne. ;o) See võis möödasõitjatele vist üsna lõbus vaatepilt olla, kuidas mingi "tibitav mutt" mööda metsateorisu ukerdab, et kuskile sohu sukelduda. :oD
Arvasin, et see on mingi oja, aga praegu uurisin kaardilt, hoopis Loojõgi on. Noh, praeguste veeoludega on ta ka üsna suure jõe mõõtu, ehkki tibake laialivalguvate piiridega.
Fotojahi postituses olev konnake on ka sealtsamast Loojõest pärit.
Jõekaldal õitsesid oma viimaseid õitsemisi lepad, toomingad olid peaaegu hiirekõrvul ja üldse oli kevad seal ikka natuke eespool, kui meil siin külmal rannal.
Aga Kadaka juures oli mõnus. Kõigepealt tegime tiiru aias, siis tegime õige suure ja võrratu tiiru söögilauas (peremehe ülimalt hoolitseva teeninduse seltsis) ja siis tegime taas tiiru aias. :oD No ei saa ju muidu. Ja küll see Kadaka tulevane kasvuhoone on ikka suur... Loodame, et ta ruttu plaadid peale saab ja pererahvas taas sauna õigel otstarbel kasutada saab. ;o)
Seekord ma taimi kaasa ei tassinud (peaaegu), aga panin silma peale juba õige mitmele tegelasele, kes meie kooliaias ilutsema võiks hakata. :o)
Aitähh, Kadakas, sellise mõnusa puhkepäeva eest!

Fotojaht: Vanasõnad.

Kes otsib, see leiab:
Ahnus ajab upakile:
Kes vette ei hüppa, see ujuma ei õpi:
Teised vanasõnad.

Tuuline laupäev.

Koogikata tahtis jälle midagi küpsetada ja seekord langes tema valik kohupiimapontšikutele. Kuumas õlis lodistamise osa tegin turvalisuse mõttes ise ära. Ehkki retsept nägi ette tuhksuhkruga üle puistamise, avastasin ma kunagi mingist muust pontšikuretseptist, et teralise suhkru ja vanillsuhkru segus veeretades jäävad küpsetised palju mõnusamad. :o)

Natuke lilli ka ikka, mis kevad see muidu. ;o)
Katharina Hodgkinid on juba täies õieehtes, aga pungi on veel küllalt tärkamas, mis laseb neid kaunitare veel tükk aega nautida.
Lõpuks on ka minul maja juures krookused avanenud (tööaias on krookused kõige päikeselisema koha peal ja alati varasemad).
Lillad,
valge
ja mu ainus Tomassinianus roseus, kes küll uduselt jäi, sest laperdas tänase külma tuule käes kui haavaleheke.
Kollasel priimulal, kes muidu ikka kõrget sorti on, on esimesed maadligi õiekesed avanenud. Teised ellujäänud (osad mädanesid talvel ära) alles lehtivad.
Aga mu varajaseim ja suurim lauk kasvab silmnähtavalt. Kas keegi teab, mis liigiga tegu võib olla? Kuna selle sai ema maaostuga päranduseks kaasa, ei ole tema päritolu meile teada. Aga eelmine perenaine sõi neid lehti igatahes. Mina kusjuures ei raatsi neid räsida, niigi häda, et osa lehti lumesulamisprotsessis viga on saanud. Nad on ju nii dekoratiivsed ja lopsakad ajal, mil muud veel nagu polegi peenras.
Aga nüüd ma pakin end autosse ja lähen Kadakale külla, vot!
Ilusat laupäeva kõigile!

Uudiseid rehavarre tagant.

Aiatöö on mind nüüd nii endasse haaranud, et bloggeri jaoks praktiliselt aega ei jäägi. Ühtpidi nagu kurb, aga tegelikult eriti mitte. Eks talve jooksul saigi end liialt arvutisõltlaseks koolitatud, nüüd siis teine rahuldustpakkuv mõnuaine asemel. ;o)
Aga tegelikult leidub aias natuke masendavaid asju ka. Nagu tiigitäis konnalaipu. Ujureid ja kiilivastseid paistis ka hukka saanud olema. Ei tea, kas üldse keegi neist seal ellu jäi. :o(
Ja muidugi on masendavad mitmed hukka saanud taimed. Siin selgub lõplik "saak" ilmselt suve lõpuks alles. Roosid on nüüd küll lumest välja sulanud, aga lõikama ja adrust puhastama pole neid veel saanudki. Ega ma ei kiirusta veel eriti, osadel on alles kelts all (ehk juured alles magavad) ja adru ei anna kuivalt taime vigastamata ära kiskuda. Tänaseks on ilm niiskem ja pilves, võib-olla saab täna nendega tegeleda.
Vaheldumisi ägeda lumeriisumisega olen saanud natuke ka kulu riisutud (mehhaanilise aeraatoriga). Kummaline küll, aga kõige esimene muruplatsike, mille ära riisuda sain, oli kõige-kõige varjulisem koht, ehk siis maja põhjaseina äärne kaldpinnaline hosta- ja sõnajalaala. Ilmselt see kaldpind oli ka põhjus, miks sealt lumi nii kiiresti kadus. Lõunapoolse aia ääres on lund ikka veel nii kõvasti, et üleeile pidin labida appi võtma, et tillukesi maadligi kadakaid, põõsasmaranaid ja alumisi elupuuoksi õhu kätte aidata. Igihaljad poolpõõsad ja rohtsemad taimed paistsid seal kõik puha haudunud olevat. :o( Kui rohkem välja sulab, eks siis näeb täpsemalt.
Aga eks rõõmustavat ole ikka rohkem. :o) Kõik tärkab, õitseb, sumiseb...Mõnel on suures toidutuhinas pepu lausa taeva poole püsti. ;o)
Ka Katharine Hodgkin on lõpuks oma õied avanud.
Kroonülased kaevasin sügisel kenasti üles ja viisin keldrisse (seal on nad siiani), aga mis ma leidsin kasvuhoone külje alt tärkamast? Muidugi kroonülaseid siin-seal. Kusjuures see peenrariba sai ju omale kaela kogu kasvukakatuse lume. Aga tänu päikese peegeldumisele sulas see kuhi imekiiresti kasvukast eemale, päästes sealsed iirised ja floksid ruttu lumevangist. Khm, kroonülased siis ka. Lauguninasid seal veel ei paista.
Ja võtan oma sõnad sordisiniliilia suhtes tagasi. Nii mõnigi isend neist on omale ikka juba paar tütarsibulakest kõrvale kasvatanud, nagu need siin näiteks.
Ahjaa, kollast liblikat nägin ka juba üleeile. Ilusat kuldset suve tahaks küll. :o)