Aga tegelikult leidub aias natuke masendavaid asju ka. Nagu tiigitäis konnalaipu. Ujureid ja kiilivastseid paistis ka hukka saanud olema. Ei tea, kas üldse keegi neist seal ellu jäi. :o(
Ja muidugi on masendavad mitmed hukka saanud taimed. Siin selgub lõplik "saak" ilmselt suve lõpuks alles. Roosid on nüüd küll lumest välja sulanud, aga lõikama ja adrust puhastama pole neid veel saanudki. Ega ma ei kiirusta veel eriti, osadel on alles kelts all (ehk juured alles magavad) ja adru ei anna kuivalt taime vigastamata ära kiskuda. Tänaseks on ilm niiskem ja pilves, võib-olla saab täna nendega tegeleda.Vaheldumisi ägeda lumeriisumisega olen saanud natuke ka kulu riisutud (mehhaanilise aeraatoriga). Kummaline küll, aga kõige esimene muruplatsike, mille ära riisuda sain, oli kõige-kõige varjulisem koht, ehk siis maja põhjaseina äärne kaldpinnaline hosta- ja sõnajalaala. Ilmselt see kaldpind oli ka põhjus, miks sealt lumi nii kiiresti kadus. Lõunapoolse aia ääres on lund ikka veel nii kõvasti, et üleeile pidin labida appi võtma, et tillukesi maadligi kadakaid, põõsasmaranaid ja alumisi elupuuoksi õhu kätte aidata. Igihaljad poolpõõsad ja rohtsemad taimed paistsid seal kõik puha haudunud olevat. :o( Kui rohkem välja sulab, eks siis näeb täpsemalt.
Aga eks rõõmustavat ole ikka rohkem. :o) Kõik tärkab, õitseb, sumiseb...Mõnel on suures toidutuhinas pepu lausa taeva poole püsti. ;o)
Ka Katharine Hodgkin on lõpuks oma õied avanud.
Kroonülased kaevasin sügisel kenasti üles ja viisin keldrisse (seal on nad siiani), aga mis ma leidsin kasvuhoone külje alt tärkamast? Muidugi kroonülaseid siin-seal. Kusjuures see peenrariba sai ju omale kaela kogu kasvukakatuse lume. Aga tänu päikese peegeldumisele sulas see kuhi imekiiresti kasvukast eemale, päästes sealsed iirised ja floksid ruttu lumevangist. Khm, kroonülased siis ka. Lauguninasid seal veel ei paista.
Ja võtan oma sõnad sordisiniliilia suhtes tagasi. Nii mõnigi isend neist on omale ikka juba paar tütarsibulakest kõrvale kasvatanud, nagu need siin näiteks.
Ahjaa, kollast liblikat nägin ka juba üleeile. Ilusat kuldset suve tahaks küll. :o)
6 kommentaari:
Sul on ikka nii lahe elu seal taimede keskel :)))
Eks neid igasugu loomakesi saab otsa igal talvel ja neist on ka kahju, aga ega seepärast veel liik ise välja sure, vbl loodus sedasi reguleeribki seda iivet ja loomade tasakaalu.
Sellise lumekatte all talvitusid sel aastal kindlasti maas nii mõnedki haruldused, kes tuleks välja kaevata.
Ja ega enne jaanipäeva lõplikku selgust taimede osas kindlasti ei saa. Mul on endal säärane kahtlane tunne, et külmunud on kõik kukerpuud:(
nalkin- mingi paha nali vist
Aga liighoolas ei või ka olla - mul on pruuniks tõmbunud just need hiina kadaka ja h. elupuu Kan Kani otsad, kelle ma ilusti kenasti varjutuskangasse mähkisin, no olgu, et võibolla kadakad kuumenesid päikesesoojusest, aga elupuud on varjulisemas kohas ja pruuniks ei läinud see, millele seda võrku ei mässinud, ainult lume raskusega oks murdunud.
Aga tiigis võibolla tiba lämmastikku, siis jäävad konnad hapnikupuudusesse ja surevad, jäässe külmumine neid niipalju ei tapagi.
Ootan kah südamevärinaga, kui palju roosidest elus on. Esimene külmalaine ilma lumeta võis suure kahju teha. Eks saab nüüd selgeks, missugused sordid külmaõrnemad on. Vahepeal soojade talvedega olin selle teguri roosisorte valides pea-aegu unustanud.
Forsüütia sätib ennast juba varsti õitsema, selle puhul kartsin, et külm on õied ära võtnud.
Mina oma laiskuse tõttu ei katnud elupuid, kuigi mõtlesin seda teha. Ja mitte miskit pole neil viga.
minul samuti conica just sealt, kust oli kaetud, on rebasekarva. Kirun siin ennast, et oli vaja üldse teda katta.
Ja tiik mul samuti surnud konni täis :(. Kurb. Samas vesilikud on elus - täna nägin kohe mitut.
Aga vesiroosidega mure. Kui tavaliselt sulavad nad jää alt välja juba roheliste uute lehtedega - siis tänavu puhta surnud kõik. Ei mingit elumärki - ainult pruunid lehed. Ja üldse tundub see vesi selline kuidagi elutu ja surnud olevat. Tea kas peaksin sinna värsket vett juurde laskma? Vat see on see, et ma siin mõni aeg tagasi lubasin vesiroose kõigile - nüüd vaatan, kas üldse mõni elus on.
Ka meie tiik on surnud konni täis. Ning veel ühel tuttaval. Mis see siis on, kollektiivne suitsiid?
Postita kommentaar