Tehtud! :o)

Väsinud kui laip, aga iseendaga rahul. :o)
Esmalt muidugi suured tänud soovitamast mudapumpa laenutama, aga kui mul oli 12st tunnist tubli 7 juba ära pumbatud, polnud enam küll mõtet aega ja raha kulutada ning 2x80km maha sõita, et kuskilt mudapumpa laenutada
Tiik tühjenes üsna aeglaselt ja nii jõudsin viimase muruplatsiga ka valmis. Nüüd võib öelda, et lõpuks on KÕIK riisutud. Hmm, peaks maa-ameti lehelt üritama kogu murualuse maa pindala kokku arvutada. Seda on ikka jube palju, kui niitmisele läheb 6-7 ja riisumisele ~30 tundi. Üldiselt oli muru olukord väga hea, aga mereäärsel platsil on kahtlaseid sõõrikesi, see tahaks ilmselt Topasiga üle käimist. Siin-seal kuluks mõned Starane-pihustused ka ära. Üldiselt ma seda ei kasuta, sest murus on ka ristik, aga kohati kipub tulikas ja muu jama laiutama, neile kulub piits ära. Ohh, ja varsti algab ju võililleaeg ka, siis läheb iga hommik tund-paar napsikuga ringi jalutamisele.
Lisaks jõudsin ka natuke roose lõigata. Robustad (kes on muidu üsna tugevad) ja roniroosid (kes mul ainukesena korralikult pakasekangasse mässitud olid) olid peaaegu maapinnani pruunistunud. Üldse tundub, et tänavu on just vanemad "järgiproovitud" roosid alt vedanud. Kõigil uustulnukail oli mingigi elumärk küljes vaatamata meeletule katuselumekoormale, mida nad kandma pidid. Aga lõplikke tibusid saab ikkagi alles sügisel lugeda. Loodan väga, et enamus mullapinnani hukkunuid ikkagi jõudu leiab uusi võrseid kasvatada.
Aga umbes nelja paiku saime siis lõpuks tiiki ronida ja äärtes solberdama hakata, poole kuue paiku tõstsin pumba juba tuletõrjekaevust ära tagumisse pisikesse tiiki. Kuna peale esimest kahvaga solberdamist (eelmisel neljapäeval) oli olukord juba palju parem ja erilist lehka polnud, sai välja korjatud ja sõelutud (pean omale nüüd uue makaronisõela ostma :oP) enamus laibajääke, aga mõnus peen tiigimuda jäi alles. Tagumises tiigis konnad talvituda ei üritanud (liiga madal) ja sinna oli sattunud vaid paar õnnetut üleujujat, seega läks sellega hoopis lihtsamalt. Tühjendasin ta ikkagi ära ja solberdasin muda läbi. Kuna see tiigiosa on praktiliselt mändide all, oli seal kõvasti okkaid ka. Nii jõudis kell märkamatult juba seitsmeni tiksuda, üsna pikk tööpäev tuli. Aga uut vett sai tiiki juba peaaegu sama tasemeni, kui eile oli. Homme jätkan täitmist ja õhtupoolikuks peaks juba korras olema. Kui siis neljapäeval lubatud vihm tuleb, peaks see kiirendama hõljuva muda settimist ka.
Aga tiigis oli ikkagi elu ka täiesti olemas. Nägin mõnda ujurit ja ühte konna. Kõigil vesiroosidel paistis ka eluvaim sees olevat. Aga kõige rõõmsam üllatus olid eelmisel suvel sisse kolinud vesikarikad, kes varem vaadates väga õnnetud tundusid olevat. Nagu pildil näha, on nad vägagi elus ja lausa poegimas. Nii tore. Tõsi, kuuest kaks olid küll kahtlaselt katkutud, aga 60% on ju ka väga hea tulemus.
Suures tiigituhinas ei märganudki, millal õhtu jahedaks läks ja alles siis, kui pumpa juba kuuri ära viima läksin, tuli meelde kasvuhoone uks. Väljas oli selleks ajaks juba alla 10 kraadi ja kasvukas sees näitas küll 19, aga kas see on ikka piisav, et lubatavat hallaööd eemale hoida? no loodame parimat.
Aga vaadake, kui suured on juba mõned viinamarjapungad. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis see kõige varajasem tärkaja oli vist Jubilei Novgoroda. :o)
Laealusest pungast hakkab juba esimene hiirekõrvakenegi eralduma.
Muide, ainus kate neil oli lumi juurtel, maadligi ei käänanud ühtegi vart, selleks on nad liiga suured ja tugevad juba.
Aga nüüd peab natuke akusid laadima - homme saab tiigitäitmise kõrvale roosidega edasi maadelda ja ehk ka esimesed tomatid statsionaarsesse kohta maha panna. Või siis hoopis kompostikaste ümber kaevata. Peab mõtlema, kummaga kiirem on. Õhtul on vaja veel linnatuur ka teha.