Tuuline laupäev.

Koogikata tahtis jälle midagi küpsetada ja seekord langes tema valik kohupiimapontšikutele. Kuumas õlis lodistamise osa tegin turvalisuse mõttes ise ära. Ehkki retsept nägi ette tuhksuhkruga üle puistamise, avastasin ma kunagi mingist muust pontšikuretseptist, et teralise suhkru ja vanillsuhkru segus veeretades jäävad küpsetised palju mõnusamad. :o)

Natuke lilli ka ikka, mis kevad see muidu. ;o)
Katharina Hodgkinid on juba täies õieehtes, aga pungi on veel küllalt tärkamas, mis laseb neid kaunitare veel tükk aega nautida.
Lõpuks on ka minul maja juures krookused avanenud (tööaias on krookused kõige päikeselisema koha peal ja alati varasemad).
Lillad,
valge
ja mu ainus Tomassinianus roseus, kes küll uduselt jäi, sest laperdas tänase külma tuule käes kui haavaleheke.
Kollasel priimulal, kes muidu ikka kõrget sorti on, on esimesed maadligi õiekesed avanenud. Teised ellujäänud (osad mädanesid talvel ära) alles lehtivad.
Aga mu varajaseim ja suurim lauk kasvab silmnähtavalt. Kas keegi teab, mis liigiga tegu võib olla? Kuna selle sai ema maaostuga päranduseks kaasa, ei ole tema päritolu meile teada. Aga eelmine perenaine sõi neid lehti igatahes. Mina kusjuures ei raatsi neid räsida, niigi häda, et osa lehti lumesulamisprotsessis viga on saanud. Nad on ju nii dekoratiivsed ja lopsakad ajal, mil muud veel nagu polegi peenras.
Aga nüüd ma pakin end autosse ja lähen Kadakale külla, vot!
Ilusat laupäeva kõigile!