See esimene, mis on kohe nime poolestki nõu (piimanõu), on pärit veel neist aegadest, kui meie küla piirasid nõukogude sõjaväeosad. Nende lahkumisel organiseeriti pisikesele neemenukile lasketiir, kasutades lahkujatest jäänud utiili. Kui see nõu ka enne katki oli, siis kindlasti mitte nii palju, kui pärast laskjate sihtmärgiks olemist. Ja nüüd ootab see nõu seal aega, mil uuselamurajooni elanikud selle ala oma vaba aja veetmise platsiks teevad ja ära koristavad. Loodetavasti.
See ilus kann oli siinses majapidamises juba enne minu saabumist. Aga puuduvate kildudega ei sobinud ta enam tavapäraseks kasutamiseks. Tõin ta eelmisel suvel kapinurgast konutamast välja päikese kätte. Ilus oli ta aialaual härjasilma- ja jumikakimbuga. Aga sügisel unustasin ta välja ja külm niiskus tegi oma töö. Siiski on ta ikka veel kaunis ja hetkel veel vettpidavgi. Usun, et ka tänavu leiab mõni lill tema sisse tee. :o)
Aga selle uhke istutusnõu purunemisest oli mul sügisel küll tuline kahju. :o(
Veel katkiseid nõusid.
7 kommentaari:
ai ai nii katki kõik kohe :)
Ajahambast puretud. Pensionile saadetud.
Kohe tahaks näha seda esimest katkist suvel, kui heinatutid hakkavad aukudest välja kasvama :)
Tollele roostes piimanõule mahuss viil tublist' auke.
roostes piimanõu oleks vist mõnus maasikatorniks kasutada. igasse auku maasikataim!
Milline plekipits!
kuidagi kurb on see kann, mis end alasti kisub. aga võib-olla talle ei meeldinudki glasuuri all olla, vaid rohkem a´naturel
Postita kommentaar