Vot jah, soetasin endale lõpuks ühe sellise. Lihtsa, odava ja loodetavasti ka töökindla. Tööl on mul igavesti äge riistapuu, Husqvarna, aga siin majaümbruse kastmata liivasossil aitab lihtsast küll. Pealegi juhtub tihtipeale, et suure kortermaja juures midagi terade alla poetatakse, no kes siis jõuaks neid kalleid mudeleid "montida".
Muidugi polnud mul kannatust laupäevani oodata (siis oleks mehel aega mu massina jaoks) ja nii kükitasin eile ise tükk aega maja ees, ajasin näpuga manuaalist järge ja kruvisin. No krt, küll need poldid keerduvad ikka raskelt nende kummitihendiga mutrite sisse. Liiati, kui õigeid tööriistu ma ka ei leidnud, mingi tavalise kruvikeerajaga (ristpeaga polt) ja vana roostes veneaegse laste jalgratta multi-mutrivõtmega pidin siis asjad korda saama. Sain ka, peaaegu. Seda va jalatõket, mille kohta juhendis oli lausa kirjas, et äärmiselt vajalik lisada, mul külge saada ei õnnestunud - lihtsalt polnud sobilikke polte asjaga kaasas. Aga niitma ma ta sain ja tubli poole majaümbrusest isegi käisin läbi. :o)
Täna ootab mind aga tööl ees pea mehekõrgune murusein, sest teisipäevane niitmine jäi vihma pärast ära ja väetisel on just praegu kõrghetk mõjuda. Ega's midagi - 10 meetrit ja jälle kotti tühjendama ja nii kogu see veerand hektarit. Ilmselt läheb pimedani, kui ainult vihm kaela ei tuleks, õhtupoole lubatakse :oS.
Kolmapäeval oli mul poolik tööpäev ja õhtu veetsin Stenbockis ja Toompea lossis, oli väga lahe. Kahjuks ma, loll, jätsin fotoka koju, et niikuinii seal pilti teha ei lasta, lasti küll, täitsa vabalt. Aga teised tegid ja mul on täna lootus omalegi neid saada ja lubati ka teile mõnda näidata. Vast siis homme. :o))
2 kommentaari:
Ossaaa! Üks väärt tööriist on palju väärt. Töö kohe tüki maad jõudsam ju!
Meie õnneks niitmisel mingeid kotte ei kasuta. Masinad (meil on nii see jalutaja kui väiketraktor) hekseldavad kõik endale kõhu alla peeneks, nii, et isegi riisuda pole vaja.
Forsiso! :DDD
Õnneks kodus ei pea ma ka kotti ajama, ostsingi just sellise masina, mis multšib ja ei pannud seda väljavisketoru külgegi, siinsel liival on iga muruhakkest tekkinud huumuseraas teretulnud. Aga tööl on see muru nii tihedaks aetud, et multšimine ei tule kõne allagi, kõik jääks paksu kihina murupinnale ja ajaks põletiku sisse. Muidu kevadel ikka esimese niitmise saan maha teha, aga tänavu hakkas asi nii järsku nii jõudsalt pihta, et ei saanud enam seda ainumatki korda.
Aga jah, see tööriist oli meile väga vajalik, muidu mammid ikka nurusid naabrimaja poisse, et need nende isikliku peenraümbruse ära niidaks või lükkasid oma mehhaanilist niidukit natuke (aga see ju kuivale hõredale oraseliblele peale ei hakka) ja mujal siis lokkas ebaühtlane umbrohi. :oS
Sain ju eelmisel aastal väimehelt vana niiduki, kui ta omale uue ja nooblima ostis, aga sellel jagus eluvaimu vaid 2-3 niitmiseks, siis oli mootor juba päris kutu.
Postita kommentaar