Päev Rammus.

Päev algas suhteliselt rahulikult. Sai üsna kaua magada, jõhvikakooki kaasa küpsetada ja muid ettevalmistusi teha. Peale keskpäeva sai siis üle vee vuratud ja hakkas mahtra pihta.

Nagu ikka, oli vaatamata nutusele ilmale saares ikka suur suvi. Tegelikult oli küll ka seal rohi hiljutisest vihmast veel märg ja ka siin mandril taandus sadu juba õige pea. Aga ajastus oli täpselt selline, et jäi taas kord mulje, et kui siin 6km kaugusel sajab, on seal ikka päikeseline ilm. Nojah, see selleks, tänu tuulele päevitada ikkagi ei saanud.

Aga ees ootas ülisuur töö. Mehevend oli oma aianduslikus võhiklikkuses juba varakevadel teinud kaupa 200le odavale (3.-tk) kuuseistikule, et saada lagedale majaümbrusele tuuletõket. Ega neil seal küll suurt elulootust ilmselt pole - põuane lauspäike, mügrid, metsistunud lambad, kohati puhas liivapinnas - aga eks proovida ju ikka võib. Saarel kasvab seni 5 kuuske ja õhtusel tiirul me nendel vähemasti lambakahjustusi küll ei näinud, kuigi mände-kadakaid oli elukate poolt kõvasti järatud.

Istikud olid üsna kena välimusega, paljasjuursed. Iga tilluke sai omale peotäie poemulda (mehevend rääkis 5-6 kotist mullast, kohapeal selgus, et 1 kott oli 12-liitrine), teise lambapabulaid või hanejunne auku lisaks. ka mättad, mis pinnalt tulid, rebisin tükkideks ja toppisin augus põhjapoole. Vast tekib sealt veidike lisahuumust ja ka sammal aitab ehk paremini niiskust hoida. Rohkemaks polnud hetkel võimalusi. Kuna tõusev tuul ei lubanud sinna ööks jääda, jäi ajapuudusel ka rannast adru nö multšiks juurde toomata. Ehk mõni järgmine kord. Ja ehk need taimekesed lähevad kasvõi osaliseltki kasvama, mis ei tapa, teeb tugevaks, öeldakse. Ühtekokku sai maha 166 kuuske, ülejäänud 36 tõime tagasi ja otsivad siin uut omanikku.

Mehevend jõudis samal ajal ära valada kuuri aluspostid ja loodida nende peale ka alusraami ära. Ning kaevata augud keldri- ja wc-tünnidele. Väikseima mehe abikäsi jagus igale poole. :o)

Siis tegime esimese grillimise ära, mmmmm, on ikka mõnus, kui pika päeva lõpuks ka süüa saab. Kui siis ka kohv (kruusid on minu maalitud, kõigile omainimestele nimelised) ja jõhvikakook sees, võtsime ette matka surnuaeda. Teele jäi mitu vaatamisväärsust. Vihmavarjukivi serva all olid äi ja teised tolleaegsed saare lapsed äikese eest vihmavarjus, kui karjas käisid. Selle lähistel oleval soolasel (aeg-ajalt merega ühenduses) järvel oli kohutavalt suur pardiparv. Muide, kuna pool saarest on range ja pool vähem range linnukaitseala, võivad lindude pesitsemisajal seal viibida vaid maaomanikud ja liikuda vaid ettenähtud radu pidi. Surnuaia värav on pärit vanast ajast (52. aastal aeti saarerahvas nõukogude võimu poolt ju kodudest minema), aga väravatorni luugi taga olnud kell on kaduma läinud ja torniplekk soldatite poolt auguliseks lastud. Kabelit pole seal kunagi olnud, jumalateenistused on toimunud (ja surnuaiapühal toimuvad taas) sealsamas surnuaial (ilmselt koleda ilmaga talvel toimus see kellegi majas tookord). Ka surnuaed ise on vähehaaval taas kasutusele võetud - mõned sealt pärit lahkunud, kes on nõustunud krematooriumiga (vanematel inimestel on seda kommet ju raske omaks võtta), on soovinud oma urni kodupaika matta lasta. Nii sai ka minu äi oma viimse puhkepaiga seal. Tema hauakivile graveeritud pilt sai minu poolt kavandatud ja eriti hästi kiviraidurite poolt teostatud - just loojuva päikese kohal on kivil veiklevad värvilaigud. Ja see sirel seal haual on vastu pidanud kõik need umbes kuuskümmend aastat põuda, sõdureid ja lambaid (lambatõkkeaed surnuaia ümber sai taastatud talgute korras vaid napp kümmekond aastat tagasi) ja on ka tänavu uhkelt õiekobaraid täis. Panime täna küünla ka ühe teise saarelt pärit mehe hauale, kelle venna matused olid täna. Meie kaastunne heale sõbrale, tema emale ja perele Haraldi kaotuse puhul!

...

Kõigist taimedest, mida piltidel näha, katsun lähiajal pikemalt kirjutada siia blogisse. Paljud neist on mulle nime poolest küll ammu teada, aga selgus, et põnevat, kohati lausa põrutavat infot nende kohta on küllalt, et neist eraldi kirjutada.

Aga nüüd olen ma laipväsinud, ehkki megarahul tänase (uups, juba eilse) päevaga.

Ahjaa, tahtsin veel lisada, et see grillahi ja lipuvarda alus on tehtud vanadest saarel vedelenud roostes merepoidest. Grillahju pealisplaadiks on esivanemate pliidiraua jupp. Ja see koonusjas disain õigustab end imehästi, tõmme on vapustav (paar augukest on ka külgedesse puuritud) ja hästi annab puud sättida põlema ühele poole rauda ja küpsetada teisel pool. Kel analoogset materjali käepärast, soovitan soojalt järgi teha.