Igatahes on kõige selle peale juba tunne, et viskaks põrandale kõhuli hoopis, nagu lapsed siin,
aga muret teevad oma maja ümber riisumata kulu ja lõikamata kibuvitsapadrikud. Nii juhtuski, et peale pikka tööpäeva tunnike puhanuna kobisin õue perega grillima, aga niisama hängimise asemel ajasin paksud töökindad kätte ja haarasin kääride järele. Pimedus polnud takistuseks, sest parajasti pooleliolev padrik asus peaaegu tänavalaterna all. Tuppa tuigerdasin alles siis, kui maikuu juba ette keeras. Ja nii saigi mu aiatööde võhm selleks korraks otsa. Vott. Saagu mis saab, aga mina pole ka mingi Duracelli jänes. Tegelikult võiks me pensionäridest naabritädid ka lisaks oma lillepeenrakesele ja seebikatele hoopis reha kätte võtta ja majaesiseid ühisplatse veidike kraapida, kuskil pole kirjas, et seda ainult töölkäivad majaelanikud peaks tegema!
Paar sinist silmarõõmu sügisestest uutest istutustest.
Millal ükskord neist ülastest selline kena sinine väli tekib, nagu pildikesel näha? Aga armsad on nad nii ka.:o)
Ja nüüd üks iganenud teooria kummutamine - võõrasema ei ole enam üheaastane taim. Need kaks (ja tegelikult on neid veel, aga teised pole veel õisi avanud) on eelmisel kevadel istutatud võõrasemad, mis kindlalt sama taimena lume all vastu pidasid, mitte tütartaimi ei kasvatanud.
5 kommentaari:
Muideks, mul säilus ka see eelmise aasta võõrasema. Täielik üllatus!
aga võõrasema polegi ju üheaastane :D
Aga rabelemist on aias kõvasti-ma panen ka pimedani välja- vahepeal jooksen tuppa koolitöid tegema- aga mõte on ikke õues.
Aga onju alati olnud, vaid see väiksemate õitega sarvkannike on püsik?
Võõrasema on 2-aastane lill.
Aga tegelikult tunnen ma kaasa kõigile töölkäijaile, sest tööd on aias praegu tõesti palju. Mul vähemalt jääb ikka päris palju aega ka istuda ja vaadata teda s.t. kevadet.
Aga mäletan küll kui nädalavahetusel ja mõnel üksikul õhtul kihutasime maale, siis rabelesime pea taskulambi valgel midagi ära teha ja siis teistpidi tuhtnelja linna tagasi, et hommikul tööle jõuda ja kõik need kevadised õied ja muu kaunis jäi puha nägemata.
Just küsisin eile õhtul kui veel aias istusime mehelt, et ei tea kui sõidaks nüüd õige minema- kiiresti, kiiresti.
Pidage vastu ja jätke mõni töö tegemata. Vaadake puhkevaid puid ja ilusat taevast!
Ossa, kus nüüd läheb istutamiseks! Ja mul on ka vahel võõrasemad uuesti kasvama hakanud, ise olen alati arvanud, et ju ta siis on mõne seemnekese poetanud!
Postita kommentaar