Algas...

...see järjekordne kooliaasta ja sellega koos ka sügis.
Terve nädalavahetus kulus suuremalt jaolt pesemistele, triikimistele, pakkimistele...ja esmaspäeval startisime nii umbes lõuna paiku, et viia keskmine tütar Nõo Reaalgümnaasiumisse. Aga kui põhjaeestlasel juba jalad tagumiku alt välja tuleb kerida, et Lõuna-Eestisse sõita, ega seda siis ainult ühe käigu pärast ette võtta ei saa, seee oleks ju puha MASU-aegne laristamine. Nii oligi tee üsna tihedalt tähiseid täis: esmalt Kuusalu, kus sai koolist lõpupildid kätte ja perearstikeskusest lapse kooli-tervisekaardi, siis sai üles otsitud sugulased Tartust. Saissand, küll andis seda Linda tänavat ikka otsida - nii tilluke, rohtukasvanud ja maadligi okstega alleega palistatud tänavake. Sellist Tartut ma polnudki enne näinud. :o) Kuna Kuusalus lemmikõpetajatega hüvastijätmine oli oma aja ära võtnud, jäi meie külaskäik Kalle pere juurde üsna lühikeseks, aga nüüd ma tean ja tunnen teed ja võin teinekordki sealt läbi põigata. :o) Tee joodud ja kook söödud, kiirustasime Lõunakeskusesse, sest pakkimise käigus tekkis veel üsna pikk ostunimekiri ja dokumendifotodki olime ära unustanud. Siinkohal tahaks kurta, et kui meil on juba olemas need nö poeketid, kus igalpool kõik samad asjad müügil, siis miks ei võiks nende kettide poed ka samamoodi sisustatud-paigutatud olla? Põhiaeg kulus meil Maksimarketis riiulivahesid pidi tuuseldades ja ... no näiteks lauanuga või hambapastat otsides. Aga kärmed tüdrukud, nagu me oleme, saime ostud tehtud ilma ajagraafikust veelgi enam maha jäämata.
Nõos meil vedas - lapse tuba sai esimesele korrusele, seega pakkide tuppatassimine läks üsna kiiresti. Vedasin siis natuke kaartimööda näpuga järge ja leidsin täieliku otsetee Nõost Muhediku juurde. Ehkki tee oli kruusatee, siis üsna hästi hööveldatud ja vihmamärg, seega hullu tolmu ma enda järel üles ei keerutanud ja sõit läks üsna libedalt, alla poole tunni kokku. Ja saingi omadega graafikusse. :o)
Kahjuks on sügisõhtud juba napid ja nii ei jäänudki pikalt aega tervituse järel laua taga istuda ja lobiseda. Siiski õnnestus ära süüa suur tükk Muhediku imemaitsvat hakkliha-kapsapirukat kohvi kõrvale, et jaksaks ikka puude all koolutada. Senikaua oli Muhediku kaasa lahti pakkinud minu osa meie "kaubast" ja kastid olid ajalehtede ja kivide alt vabanenud, et täituda ploomide-pirnidega. Mmmm, no küll mina ikka tegin head äri! :o))
Kell oli üheksa kandis juba, kui silm enam eriti hästi ei seletanud ja ausalt öelda minu, ahnepäitsi, kastid-kotid olid ka juba täis, lõpetasime peremehega selle koriluse ja suundusime taas tuppa kohvitassi taha tibake lobisema. Ja siis see aeg lausa lendas, teab'kui kaua oleks veel võinud istuda ja kuulata Muhediku jutte ja asjalikke nõuandeid, aga armutult sai kell juba kümme, kui minul veel pikk sõit ees. Nii tegingi südame kõvaks ja asutasin end teele.
Põikasin veel korra Nõost läbi, varustasin juba ühikaelusse sisseelanud lapse ka ploomide-pirnidega ja vurasin Kose poole, sest ema lubas lahkesti mind hoidistetegemisel aidata. Koju jõudsin peale kella ühte alles, loomulikult laipväsinud, aga rahul. Suur tänu Teile, hr. ja pr. Muhedik, selle mõnusa õhtu ja maitsva autokoorma eest!
Õnneks olin ka teisipäevase päeva omale töölt vabaks küsinud, aga vaatamata tavapärasest tunnivõrra hilisemale ärkamisele oli see üsna raske tegevus. Siiski saime õigeks ajaks asjadega valmis, isegi varem, nii et ärev poja juba tubli pool tundi varem kooli (see asub täpselt nii kaugel, et paistab üle naabermaja meie maja juurde ära, see valge kolmnurgake pildi vasakus ülanurgas) poole kippus. ;o)))
Tegelikult peaks meie esimeses klassis käima 5 õpilast, aga üks poiss millegi pärast puudus. Nii kurb, kui just sellel päeval puuduma pead. :o(
Aktus oli tore, aga natuke kurb oli see, et lapsed kupatati kohvi-koogi ajaks esimesse tundi ja kui nad sealt lõpuks vabanesid (esimene klass oli veel eriti pikalt, sest kutsuti lõpuks ka vanemad sinna koos lastega), siis olid suured onud-tädid (vallavalitsus oli näiteks ka lausa 4 või 5 inimesega esindatud) kõik kringli ära söönud ja päevakangelased pidid vaid morsi ja õunaga leppima. :o( Aga õnneks minu poja, ehkki muidu suur kringlifänn, seekord nördinud ei olnud, muud elamused kaalusid selle pisiasja üle. :o)
Ülejäänud päev kulus vihikute-õpikute paberisse käärimistele ja loomulikult ploomidele. Sai kompotti nii tervetest (et oleks ilus), kui ka poolikutest (et mahuks palju) ploomidest, vaniljemaitselist moosi ja muidugi kooki. Pirnid kannatavad veel tibake oodata, seega neile oma eilset nappi energiat ei kulutanud.
Saabunud on need mõned aastad, kus kõik minu lapsed korraga õpivad, tuli mulle järsku pähe.
Ilusat sügist ja ilusat kooli algust kõigile!