Meie koletised.

Aeg-ajalt, eriti peale kasvõi hetkelisi veekatkestusi, on meie kraanivesi pruun, nagu kodusvalmistatud õunamahl. Pühapäeval aga, kui olin just lõikunud suure kausitäie pirnilõike moosiks ja valmistusin purgipesuks, selgus, et juba teist korda sel päeval ei olnud jälle vett. Kui olin mõttes juba kõik naaberkaevud välistanud (sest õhtutund oli üsna hiline), tuli siiski vesi. Kiiruga lasin igaks juhuks ka mitmed suured anumad vett täis (et jaguks vetsu ja mujale, kui peaks olema pikem avarii). Ehhki lobistasin palju, pestes esmalt kraanikausist nõusid eest jne, läks seekord "õunamahl" aina hullemaks, meenutades pigem õunamehu juba. Nii kohutav pole me vesi veel enne olnud.
Üks suur pott veega seisis mul kööginurgas paar päeva, enne kui ta ära valada mõtlesin. Kui siis potilt kaane tõstsin, avanes selline vaatepilt:
Ma peaks ütlema, et see ajas juba küll südame pahaks. Kui naabrinaine meie veefirmasse helistas, teatati sealt talle rahulikult - aga kas te vett joosta lasite, et see puhtaks läheks? No ma ei tea, kui palju? 7 vannitäit? Mis see mulle maksma läheb? Rääkimata sellest, et ka ilma pruuni sademeta on see vesi joogivee normile mittevastav.
Oleme külaga uurinud ka mingisugusest keskkonnafondist rahade saamise võimalust, et rajada uus veevärk koos kaasaegsete puhastusseadmetega, aga nii väikeseid asumeid seal jutule ei võeta...ja pealegi tuleks siis välja vahetada ka enamus torusid, sest need on siin maa all roostetanud juba mitukümmend aastat, see summa läheks aga siis kohutavast kohutavamaks.
Mida siis teha? Erinevad filtrifirmad - tehke aga tormijooksu meile, siin on lausa kullaauk! :oP ...ainult et...veel enne MASUtki oli siinne tööhõive (ja seega sissetulekud) üsna napp...

Roostega aga on meil olnud rohkemgi tegemist. Keset küla on kõvasti üle kahekümne aasta "ilutsenud" selline roostes rauakoloss. Teine sarnane, tiba väiksem, asus natuke küla tipu pool, aga see lammutati maha juba üsna taasiseseisvumise järel.
Need tuletornid ehitas nõukogude piirivalve ja erinevalt Rammu saare omadest jõudsid need isegi natuke aega töötada. Tegelikult olid nad pikki aastaid meile omamoodi huvitavaks küla-atraktsiooniks, kuhu sai turiste vedada, sest...
...sealt ülevalt avanesid ikka fantastilised vaated. Siin alumisel fotol on meie küla süda otsekui peo peal. Tehtud paar nädalat tagasi. Käisime lastega veel viimast korda (väikesed esimest korda üldse) vaadet nautimas, sest kuulda oli, et ka seda hakatakse lõpuks lammutama. Nüüd ongi juba paar päeva meid ümbritsenud plekikolin ja keevitussahin ja tänaseks on jõutud torni mahavõtmisega umbes metsakõrgusele.
Nojah, niisugune mitme otsaga asi see on - kole ja roostes ja ohtlik (piirded olid lagunenud ja vahel käisid suured purjus kambad seal lällamas, ime, et keegi alla ei kukkunud), aga kust me nüüd uue võimsa vaatetorni saame...?