Vihmane esmaspäeva hommik.

Alustasin puhkust auto loovutamisele paratamatult järgnenud jalutuskäiguga. Mis muidugi mulle põrmugi vastumeelt polnud.:o)Ehkki lõpuks püüdis mind kinni korralik vihmasadu, pidas talvejope ja selle kapuuts ausalt vastu ja polnud hullu ühti. Lisaks sain oma kaktusekausist puuduvad kivid ka rannast kätte - piisavalt väikeseid kiviluiteid oli kenasti välja sulanud.
Meri on jätkuvalt jääkaane all, aga see kaas voogas ja ägas, ega enam pikka pidu pole. Sellel pildil on tegelikult mingid kaarnad (vist) ka, aga nad olid nii kaugel jääkamakate otsas, et isegi zoomimisest ei aidanud. Aga mingid varese suured sugulased meil siin elavad ja huikavad küll, küllap needsamad nad olidki.Rand on kenasti kivitäpiliseks sulanud.
Jääkaane servad pragunevad ja osa tükke on juba kausiservale puksitud.
Mingil ajal on siit jääst laine üle käinud ja kingituseks peotäie liiva ja atru toonud, kenaks mustriks sätitult.
Sadamakõrvalt lahesopp oli sügisel paksult atru täis, nüüd on seal sulav jää ja vesi kõik tumepruun.
Jääs peeneks pudenenud adru joonistas jäälõhe ojakese põhja jällegi vahvaid mustreid.
Muuli otsas oli vaba vett ümber kivide juba tublisti rohkem.
Kaugemal jääväljal aga veel eriti suuri muutusi ei olnud.
Muulimadaliku adru on juba täiesti välja sulanud, sellise vahva sõõrina.
Küll võib palju rõõmu pakkuda üks suvaline rohututt sadamas. Nii rõõmsalt ja kevadiselt roheline!
Aga maja juures on veel uhkemad silmarõõmud. Selle pildi tegin juba pärastlõunal, kui ilm valgemaks ja selgemaks oli läinud.
Ka minu alati esimesena õitsev hanerohututt on juba üsna stardivalmis.
Ja siia lõppu veel paar esimest katsetust piltide kokkumonteerimisest.
Minu iisopipuhmas kiviktaimlas.
Ja majaesine: esimene sula, vahepealse külmaga sellest vooluõõnsusest lapse kaevatud koobas ja viimaks sama koht üleeile ja eile. Kahjuks polnud koopast sama kaugelt tehtud pilti, ainult lähivõtted.
Aga nüüd jälle akud fotokasse (laevad hetkel) ja õue uusi edenemisi pildistama! Praegu on jälle natuke päikeselisem ka. :o)))