Marjametsa muutumismängud

 Käisin juba teisipäeva õhtul esimesel luurekorjel ja naasin umbes poole kilo metsmaasikatega, täna sain sama palju. Aga üldiselt on enamus kohti veel täiesti toored, vaid rannaklibu andis arvestatava saagi. Ehkki seal olid mitmed marjad kuivad kõvad punnid. Ega ei ole kerge sellises kohas mahlakaid marju kasvatada. Ausalt öelda olengi sealt marju leidnud vaid paaril viimasel aastal. Hakkasin mõtlema, et ehk ei olegi nad varemalt enne valmimist ära kuivanud, aga lihtsalt mina pole nii vara taibanud neid sealt otsida. Selleks ajaks, kui mujal juba marjad küpsed (enamasti ikka alles juulis), on sealt mitu põuda üle käinud ja oma töö teinud ning siis ei leia sealt enam miskit. Aga kevadel on päikesesoojad kivid ja meretuuleke külma vastu tõhus kaitse ja see tingibki varasema õitsemise-viljumise.

Enamasti käin marjul üksi. Triinu oleks ju täna nõus olnud kaasa tulema, ainult et koos sõbrannaga. Aga kes siis oma parimatesse maasikakohtadesse võõraid kaasa lubab? Ainult oma leivakapi inimesi võib võtta, sest see pisku, mis meil siin leidub, ei kannata jagamist. Vaid mustikaid (ja heal aastal ehk ka vaarikaid) on nii palju, et võib kambaga minna.
Niisiis keerutan oma marjakohtades kükitades nii oma tagumikku kui mõtteid peas. Viimastest vormuvad enamasti huvitavad "kirjutised", mis paraku enamasti blogisse ega ka kuhugi mujale ei jõua, sest kodus lööb argielu üle pea kokku ja kõik on peast pühitud.
Aga jah, seal marjapõõsas muutun ma igasugusteks huvitavateks tegelasteks. No näiteks utopistiks: "vanaemadele peaks automaatselt lapselaste sündimise puhul antama võimalus jääda normaalse palga suurusele vanaemapensionile, et nad saaksid oma aega lastelaste (ja enda) tarbeks kulutada ega peaks tööd rügama". (Loe: siis ta oleks praegu minuga siin ja ma saaksin temaga lobiseda nende totruste heietamise asemel ja marjad saaks ka poole kiiremini korjatud). Või siis arutlevaks ajakirjanikuks: "Miks need uued maaomanikud küll kõigepealt kõik vahvad marjamaad pahupidi songivad, siis ära siluvad ja hakkavad otsast uuesti asju istutama. Võiks ju pisut aega võtta ja vaadata, mis vahvad marjavälud neile juba tasuta kätte jagatud on." (Loe: pagan, jälle üks mu hea marjakoht lännu). Ja vahel harva muutun ma ka lausa ilukirjanikuks: "Enamus maasikaid on alles kohevates valgetes pruutkleitides, esimene armastuse viljake vargsi rohelise lehepõlle all paisumas". (Nii loegi :o))