Mitmesugust

 Paraadpeenras ruulivad praegu laugud ja vägiheinad. Sekka ka paar lillakat iirist. Ehk toonid kõik valge-roosa-lillad:

 

 

Kuigi ka madal kukehari peenra servades on kohe-kohe alustamas, tundus suur jurakas kollane (vist) kuldmaran seal täieliku võõrkehana. Kollastes toonides kõrgemad lilled alustavad seal palju hiljem. Mäletan, et sama tunne valdas mind ka eelmisel suvel, aga ei hakanud suurt õitsejat ümber kolima, kevadel aga heldisin mõnusast madalast sõrmjate lehtede puhmast ja ei kolinud teda kuhugi. Järelikult tuli nüüd vihmasid ära kasutades teda natuke šokeerida. Kolisin ta ebajasmiini ja sinilatvade kõrvale. Eile enne vihma oli küll pisut longus, aga õhtuks juba kenasti kikkis.

Mõned vägiheinad õitsevad juba ka mujal, vaid kõige varjulisemas kohas piibelehtede alla mattunud isendid on alles õievarsi üles ajamas. Ei teagi, kas peaks neid ka mujale kolima?

 Minu suured lemmikud tõrvalilled annavad hetkel kiviktaimlale värvi, millele nüüd on lisandunud ka säravvalge kadakkaer. Mesimummule meeldib ka tõrvalill:

Aga siit on näha, miks ma neist täidisõielistest karvastest magunatest eriti lugu ei pea. No kes siis niimoodi päise päeva ajal maas vedeleb?

Teises kohas on natuke vähem täidisõielised ja nemad suudavad muude kõrgemate taimede vahel ikka enam-vähem püsti püsida:

Helmikpööristel on ka õitsemise aeg algamas ja jumalatelill jätkab juba tükk aega ülierksa puhmana:

Seda tegelast pidasin ka algul pisut hilinenud jumalatelilleks, aga nüüd selgus, et on mingi priimula hoopis. Tii arvab, et vist jaapani priimula. Vaatame.

Kõrreliselehelise iirise kolisin möödunud aastal džungli keskelt oma uue teeraja kõrvale ja nüüd oli ka tema lühiajaline õitsemine kenasti näha:

Ühed armsad kurekellad on ka vaja samamoodi padrikust välja kolida. Aga möödunud suvel Mildalt saadud erilistest kurekelladest kaks ei tärganudki ja kirjulehelise tillukese on suutnud teod viimseni nahka pista, olgugi et ta oli üsna lagedal mul. :o(
Paar tavaliste kurekellade pilti ka. Meeldivad mulle need "umbrohud":

Ja teinegi meeldiv "umbrohi", mis iga päevaga aina tuure kogub. Hea vaasilill on ta ka (mis on mul üsna oluline, kuna viin ikka tööle kimbukesi administraatorilauda ehtima):

Ja minu pojengikene, ehkki hapra ja kidura olemisega, hakkab tänavu õitsema:

Kevadfloks on suutnud end pisut rehabiliteerida, kuna ilmad ei ole nii kuumad ja korraga on rohkem õisi lahti läinud. Nii pole neil juba viga midagi, ehkki muidugi võiks puhmas ikka veel tihedam olla:

 Vahele ka üks laenatud vaade - naabrinaise imeilus kuldvihm:

 "Ice Cream" on ausalt öelda suur pettumus. Hea, et ma teda ainult 1 sibula raatsisin osta. Ootasin tema puhkemist pikisilmi, aga enne avanemist suutis ta tänu vihmadele täiesti rikneda. Lisaks oli näoraamatust kuulda, et uuel aastal ta enam sugugi kahevärviline ei ole. Muhedik, Sul pidi ta tänavu teist aastat olema, kuidas tegelikkuses lood olid?

 Üks vahvalt kirju laigukene alõtšaalusest:

 Karatau laugud. Pallid on küll väiksemad, kui olema peaks, aga milline vahva pallimeri juba:

 Ahjaa, kas keegi teab, kas karatau laugu seemikud on esimesel aastal niitja lehega või juba ümaramaga? Olen neid sinna nende endi juurde ikka puistanud, aga seal ümber oli peenike niidimeri. Samas on kõrval koonuslaugud ka, võib-olla on hoopis nende tited.
Lõhnavale kuslapuule tundub meeldivat mu möödunudsügisene vana pehkinud paku roigaste vastu välja vahetamine:

Kiviktaimla särasilm - talblehine kukehari:

Tähistasime eile lapse ookeani tagant naasmist grillipeoga. Maailma parima grill-liha retsept on ülilihtne - broileri kintsuliha koos Felixi ketšupi ja Santa Maria tsitruse-grillseguga üleöö karpi seisma ja siis parasjagu kergelt ära küpsetada (NB! kondita liha küpseb palju kiiremini, kui kondiga kints). Mmmmm....

Vihm tahtis aga vägisi me pidu rikkuda. Grillmeister ütles küll, et ta küpsetab lõpuni ja mingu meie tuppa sööma, aga ei raatsinud keegi.

 Lapsed veetsid ooteaega näiteks sellises varjualuses:

Ja ehkki päris lõpuks läks küll sadu korralikumaks, suutsime siiski vapralt oma peo õues maha pidada ja tegelikult oli tore. Ja parasjagu enne päris padukat sai kõik asjad ka tuppa kolitud.
Nüüd aga üks mõte, mis mul viimastel päevadel tekkinud on. Minu lemmikud, mägisibulad, on kiviktaimlas sattunud väga viletsasse olukorda. Kõiksugused puhmad ümberringi on otsustanud väga laiutama hakata ja lisaks ka muud vastikud umbrohud nende sekka trüginud. Läbikaevamine ju küll hetkeks aitaks, aga suured puhmad kõrval varjaks ikka suve edenedes nii vaate neile kui päikese nende eest ära.

Seega mõtlesin, et neile oleks ikka päris oma ala vaja. Soovitavalt siis umbes samas, kus mu kaktused on ehk lõunaseina äärsetes kõrgustes. Kaktuste naabrust niisama laiendada lihtsalt on natuke raske, sest sellest keldrinurgast armastavad mõned (lapsed näiteks) otse üle joosta.

 Mõtlesin siis, et kui teeks sinna suurema kivise astmestiku, kus vahed täidetud mägisibulatega. Sest lisaks ebamugavale niidukiga laveerimisele on see kallakukoht põuaga ka väga kõrbenud. Kuidas tunduks, kui kiviktaimla helerohelisest kukeharjapuhmast kuni lauajupp-pingini oleks kõik kivine astmestik? Igasugused mõtted on teretulnud enne kui ma labida maasse löön.

Veel mõned pildid, siis jätan teid rahule.
Roomavad tuhkpuud:
Dammeri tuhkpuu Cotoneaster dammeri

 ja laiuv tuhkpuu Cotoneaster horizontalis

 Mõned hilisõhtused katsetused, kui vihmad olid juba möödunud: