Vananaistesuvi Rammus

Viimasel ajal on mul tunne, et kui ma üldse blogida tahan jõuda, siis ainus võimalus ongi lihtsalt pildid kiiresti üles laadida ja külalistel endil lasta jutt juurde mõelda, nagu juhtus eelmiste postitustega. Kuna mind nüüd aga hetkel igal pool ringi möllav viirustelaine tabas, tuleb järgnevad puhkepäevad ilmselt toas veeta ja ehk jõuan omadega enam-vähem järjele ka.
Ühesõnaga sai eelmisel nädalavahetusel (6.-7. september) peale imetoredat varahommikust Togrami visiiti ja megakiiret niitmisringi Rammu-reis ette võetud. Puhas puhkus. :o)
Kui minema hakkasime, siis jahimehed parajasti just tulid Rammust tagasi, seega võis loota seal ohutult ringi kondamisele:

 Neeme uus muulitipp on juba aktiivselt kasutuses:

 Minnes sillerdas meri veel tugevalt säravas päikeses:

 Kui võrgud merre lastud ja saunas käidud, kiskus aga juba loojanguks. Suvel loojus päike Loodeotsast tugevalt paremas kaldas, nüüd aga samamoodi vasakus kaldas:

Ja kuu oli tegelikult väljas juba ammu enne loojangut. Ja nii me klõpsisime Triinuga vaheldumisi nii kuud kui loojangut:

 Ka öö oli tuuletu peegelsileda merega. Vaatasin veel viimasel hetkel enne magamaminekut merele ja siis tuli meelde, et Neeme piltnike grupis oli õhku visatud ööpiltide teema. Mul statiivi pole, aga läksin istusin rannaterrassile ja toetasin kaamera käsipuule. Sellised need pildid siis said.
Muuga sadam:

 Neeme:

 Ja minu lemmikutest lemmikum pilt:

Teine teema, mida kindlasti pildistada tahtsin, olid kastepiiskades ämblikuvõrgud. Seega tuli hommikul kiiresti tegutseda (ega ma ju väga vara tõusta ei suutnud, tööst vaja välja puhata ka) ja sammud mändide vahele heina sisse seada.
Teel:

 Esimesed võrgud olid madalal kõrte vahel:

Mändide vahel oli aga lausa ämblikute maailmakokkutulek. Kõige-kõige vingemaid kaadreid ma ikkagi ei saanud ja ühte kena ämblikku ka fokusseerida ei suutnud, sest selgus, et kaamera akud on juba väga tühjad ja pikema proovimise peale jääb ta hoopis tukkuma. Aga midagi ikka sain:

 Tuleb meelde Pöial-Liisi, kes kelluka seest kastepiisku rüüpas:

Kui ma aga pilgu kõrgemale suunasin, nägin mehi võrgult kodusadama poole liikumas ja kärmelt seadsin ka ise sammud sinnapoole:

No paar kõrreklõpsu jõudis ju ikka teel veel teha:

Vot selline plink meri ja klaar ilm:

 Sealt nad tulevadki:

Proovisin mööduvat tankerit pildistada nii, nagu sõidaks see keset heinamaad, aga kui algul tundus teist pilti (kaameras) vaadates see ka õnnestuvat, siis suurelt pildilt selgus ikkagi, et kaamera silm on inimese omast märksa laiahaardelisem ja suutis veel riba merd sinna vahele ära mahutada.

Kliki pilt suuremaks, siis näed ise ka:

Mehed suundusid kaladega tegutsema, naised hommikusööki sättima. Oi, see oli mõnus söömaaeg. Päris suvel on juba hommikusöögigi ajal seal liiga palav, aga praegu oli super ilm!

 Ja millised vaated hommikukohvi ja -tee kõrvale:

Tunnikese pärast olid ka suitsukalad valmis. Kõht muidugi  tühi veel ei olnud, aga üks ahjusoe lest mahub ju alati...

Siis veel üks jalutuskäik, sest traditsiooniliselt käime alati ikka Taadu (minu äia) haual ka ära ja siis võis koju sõitma hakata.
Enamus sirmikuid olid juba ussitanud või kuivanud. Ju naabrid ega jahimehed neist ei hoolinud. Aga poolteist kübarat läks ikka loosi:

Kuna ma pidin korraks toa juurde tagasi jooksma, siis ma ei tea, mida konkreetselt Triinu siin pildistas:

Aga siin ta pildistas küll mind vist. Ma lähemaid kaadreid igaks juhuks üles ei lae, muidu kõik näevad, kuiväga mul oleks vaja iga päev niimoodi joosta. ;o) Aga ei viitsi ju. :oP No kui kogu aeg Rammus oleks, siis võib-olla viitsiks rohkem.

 Triinu selfie:

Vana sarvik ise piilub maa seest:

Fokusseerimine läks pisut viltu ja kukemarjad on selgemad kui kuld-kukeseenikud, aga nii armas seenepere oli, et ei raatsinud pilti ära visata:

Enamuse pohladest olid naabrite nobedad näpud juba ära korjanud, aga paar ilusat põõsast ikka leidsime ja oma liitrike sai koogi jaoks koju toodud: