Üle pika aja

Vahepeal on olnud niipalju sebimist, aga aeda ja blogisse pole sealjuures üldse jõudnud. Alles eile võtsin lõpuks end käsile ja istutasin puid. Aga kuna magasin sõna otseses mõttes keskpäevani ja õhtul oli vaja süüa teha ja näiteringi minna, siis jäi õueaeg nii napiks, et plaanitud seitsme puu asemel jõudsin vaid 5 ära istutada - 3 vahert ja 2 tamme, ootele jäi veel 2 tamme. Kõik lihtsad sordita looduslikud seemikud haljastama meie krundi kirdeserva varjamaks tuulte ja palgiküla autode eest. Aga jah, kuna täna on jälle hulk asju linnas ajada, siis karta on, et need 2 tamme jäävad veelgi ootama. No pole hullu. Aga selle istutamise käigus sain aukudest nii palju kive, et oma pooliku Rahapaja sain ära kaetud ja jäi pisut ülegi.
Aga enne eilseid värvikirevaid sügispilte näitan pisut ka varasemaid.
Olin sokipildistamise kirjud lehed koju toonud ja vaasi torganud ja kui siis suuremaks toa koristamiseks läks, seisin, see kuivanud kortsus vaasitäis käes ja küsisin Keitilt, mis sellega pihta hakata. Tema vaatas pisut ja teatas, et tal tekkis huvitav ettekujutus, et kuidas see kimp põleks, kui talle servast tuli otsa panna. Mõeldud-tehtud. Tõsi, päris selline see põlemine polnud, nagu ta ette kujutas, aga siiski päris tore. Eriti huvitav oli aga see, milliseks muutus väga vana ja võidunud keraamilise vaasi glasuur ülemises servas, kus tuli vastu käis. Nii ilus läikiv ja ülisile. Tuli kohe tahtmine vaas üleni lehehunnikusse panna ja see põlema süüdata. Siiski on siiani see tegemata jäänud.

Selsamal lehtedepõletamise päeval, 4. oktoobril, otsustas teise ringi õie avada Stella d'Oro, omal vars vaevalt vaksapikkune:

 Äädikapuu aga tõmbas üll' juba leegitsevat rüüd:

Pärastpoole sõime-jõime, mängisime lauamänge ja ootamatult tekkis ka origami-õpituba. Nii vahva!
Meie tulbikesed:

 ja luiged:

Enamus lilli hakakb juba ära närbuma kahjuks, aga töölt saadud imearmas pott oleks vaja laiali lammutada, et püsikud sobiva hoolduse osaliseks ikka saaks. Kalanhoed ma tean-tunnen, aga mis kääbus-sõnajalg see on ja mis taim on see vahvalt valgekirjute lehtedega? Kes teaks nõu anda nende hooldamiseks?

Sain mitmeid häid ja armsaid kingitusi, aga parimad tulid ikka oma perelt - ihaldatud raamat, teatripiletid (draamateatri "Vennas", superhea tükk), kevadel reis emaga ja kauaoodatud suur ja imetore uudis.

Vahepeal sain valmis ühed tugevad ja lihtsad trööbeldamisesokid pojale, need lähevad kirja ka Isetegija soktoobrisse:

Eks käsitöö ongi viimasel ajal põhipõhjus, miks eriti blogima ei jõua - istud aga varrastega mingi saate, filmi või seriaali taha ja siis ühe lõppedes tuleb juba järgmine ja sokk on ka just selles seisus, et kooks ikka veel selle etapi lõpuni ja...nii ongi märkamatult juba öö kätte jõudnud.
Eile proovisin pisut fotokaga erinevaid seadeid pildistamisel, millest esimeses fotoringis räägiti. Aga ausalt öeldes, kui seal tundus kõik nii lihtne ja loogiline, siis kodus omapäi ei saa ikka suurt milleski sotti. Kõik läheb peas sassi nagu puder ja kapsad. Loodan, et pikapeale ikka midagi juba taipama ka hakkan. Seni aga teen ülespanemiseks lollikindlaid automaatseadetega kaadreid. Noh, ma peaks vähemasti proovima niimoodi kadreerimist, et edaspidi lõikamisele aega raiskama ei peaks...
Krüsanteemidest on veel vaid üks sort kahes kohas avanemata. Esimene on kohati juba väsimaski:

 Õige ettevaatlikult hakkab avanema ka aster "Snow Flurry":

 Mõrsjalill on märksa suurem ja uhkem, kui suvepõuas:

 Lihtõieline krüsanteem on nii võimas, et õied on peaaegu minu silmade kõrgusel.

 Kõrvalasuv punane on ka meetrine või nii:

 Lillaka alusega valged sügisastrid on tänavu uhked:

Aga kosmosed nende taga on siiski võimsamad, kõvasti üle pooleteise meetri ja nüüd juba pisut õitsevad ka:

 Kui poleks nii pikalt sooja olnud, poleks mu daalia tänavu jälle õitsema jõudnud hakata. Nüüd siis lõpuks. Aga kuhu on kadunud algne punase-valgekirjusus?

  Suve lõpus Kadakalt saadud mingi siidpööris on veel niruke, aga juba võimsa sügisvärviga:

 Nemad ei taha tunnistada, et sügis on:

Hosta viimased kaunid hingetõmbed:

Veel krüsanteeme.
Roosa:

 Kollane:

Tumeroosa esineb südamena:

Tageetesed ei võtnud kogu suve korralikult vedu, nüüd, sügisel, ei saa nad aga enam pidama:

 Ja harilik äädikapuu on nüüd lausleekides:

 Samas lõhislehine vaid pisut kollendab südamikust. Muide, potis olev titeke on märksa värvilisem.

Oi, ja küll on kaunis praegu teeservas (saabusin just linnatuurilt tagasi) - osa puid on küll juba raagus, aga enamus hilisemaid on nii kollased-kollased. Eriti kaunis on muidu nii märkamatu pruun-hall-roheline männikualune - justkui kulda täis. See minu sünnipäeva periood on tõesti kauneim osa sügisest. :o)
Peaks ikka minema ja need viimased 2 tamme ka ära istutama. Päikegi on välja tulnud. :o)
Ahjaa, auto ülevaatus sai tehtud nagu naksti, nüüd jälle aastake muretu.