Suviselt soe seenelkäik

Sellisest tavalisest mõnusalt päikeselisest sügishommikust kasvas välja ikka täiesti suvesoe päev, pikkades pükstes ja vest t-särgil oli päris palav metsas lonkida. Seeni üldiselt on, aga mitte eriti söögikõlbulikke, suure surmaga sain pannitäie kokku. Ja männikaid pole mitte kuskil!
Hiigelsuur puravik vana tamme all, aga juba hilja...

 Ja kõrval teise samasuurega oli veelgi lootusetumalt hilja, selle jääke nositi erilise hoolega:

 Mõnus kraavipõhi:

 Ühe mu mõnusaima kukeseenealaga oli suvel räigelt 1:0 tehtud. Nii kole, et nutma ajab lausa:

 Dilemma. Abikaasale meeldib rohkem vasakpoolne pilt, mulle parempoolne. Kumb teile?

 No on ju suvine?

 Lapsuliblikad hullasid kahekesi, aga pildile sain vaid ühe:

 Ehmus, vaeseke, ja põgenes väga kummalisi poose tehes:

 Lummavad tindikud:

 Kohutav kitsikus siin korteris:

 Neil oleks pisut lahedam, kui nad end nii suureks poleks kasvatanud:

 Ka see suur puravik oli juba pisut liiga vana:

 Kui oled nii tilluke (suurim kübar vast sentimeetrise läbimõõduga), siis pead massidega lööma:

Korjasin ka liitrikese mustikaid ja liitrikese pohli, aga sain kõige selle juures aru, miks ma tänavu korilusest eemale olen kippunud hoidma - ikka oma kaela pärast. Prillide altserva kaudu neid kribulaid vaadates tuleb pea kummardades üsna tugevalt kuklasse ajada (kükitades küll pisut vähem) ja see on mulle paras piin. Tegelikult me kevad-suvel pensionile läinud perearst isegi soovitas mul seda harjutust võimlemise ajal täielikult vältida. Uue perearstiga pole veel suhelnud (ainult korra pojaga käisime). Kuidagi raske on otsast alustada, eelmine, megatore arst oli meil 15 aastat ja teadis kõigist kõike läbi ja lõhki.
Pärast asjatasin natuke taimedega ka, sain lõpuks maha istutatud Kadilt saadud priimulad ja Tiia kollasevõrselise jugapuu. Sellele koha väljamõtlemine oli paras pähkel, pakkusin seda juba emalegi, aga ema ei osanud kohe tahta ja ma ju tegelikult niiväga tahtsin seda just endale silmarõõmuks, seega olen nüüd väga rahul, et lõpuks koha leidsin. Loodetavasti talle ka meeldib seal. Maha sai küll vähe asju pottidest, aga, nagu mu ruumikitsikuses ikka, tähendas see mitmeid vangerdusi teiste taimedega. Ja selle kaunitarist jaapani ülase 'Pamina' ümbruse rookisin ka muidugi puhtamaks. Nüüd ta saab särada. :o)
Aga nüüd head ööd! Homme vaja jälle tööle kobida. Laupäeva pidin jälle vabaks võtma, vaja lambaks minna ja korteriühistu korstende puhastamist ohjata. Pühapäeval taas tööle. Selline vaheldusrikas nädalavahetus tuleb.