Vanaema-päev

Lõpuks ometi sain ka mina oma pisikese panuse lapselapse hoidmisesse anda. Emme tahtis pisut põhjalikumalt tube koristada ja kutsus mind appi. Olin rõõmsalt elevil juba terve nädala, mis jäi kokkuleppe ja tänase päeva vahele. :o)
Põrandal mängimiste vahel käisime ka 6-7-kilomeetrisel jalutusringil.

Minu jaoks täiesti võhivõõras kant, uudistamist kui palju, aga igaks juhuks tegin korralikku tempot, et ikka enne hädade tekkimist kodu juurde tagasi jõuda. ;o) Seega palju pilte pole, aga pilk haaras palju just kõrrelisi (muide, ostsin omale hommikul Hansaplantist ka kaks tükki, oshiima tarna 'Overgold' ja stepirohu 'Ponytails').

Hea oli, et tempot tegin, lõpuks oli vaid 40 minutit maganud põnn juba väga tüdinenud vankris paigal istumisest ja võttis igasuguseid kavalusi appi, et sealt pääseda. Seega koju jõudes olime mõlemad üliõnnelikud, et põrandale ukerdama saime. :oD

Hea meelega oleks veel hilisõhtuni oma kallikesi nautinud, aga Tallinnas koolis ootas tundidest vabanenud Triinu, keda oli vaja kärmelt Karnaluksi kaudu (käsitöötunni mütsikudumine) koju muusikakooli solfedžotundi transportida. Ja abikaasa ootas autot, millega raske paadimootor ühte randa ja pärast teisest koju tagasi transportida. Sealjuures sain käkiga hakkama ka - kuna mootor on tõesti raske, jätsin auto rannale lähimale teejupile, mida enamasti üldse läbisõiduks ei kasutata, seisma, aitasin asjad randa vedada ja tegin kiirelt mõned klõpsud merest ka. Kuid kui tagasi läksin, oli kojamehe all suur joonistusploki kartong-kaas, millele huulepulgaga kritseldatud "keset teed?". Vabandan väga! Kuigi, jah, ma ei kuulnud rannas olles 20m kauguselt mingit automüra ja kui keegi tõesti sõita oleks tahtnud, oleks ma signaali peale ju kohe kohale tulnud. Ja pisut keerukaks oleks kujunenud niigi viimastele valgusehetkedele jäänud manöövri korraldamine nii, et ma oleks enne tassimist veel käinud autot kuhugi kaugele ära parkimas...Aga ega see kõik muidugi ei õigusta ega vabanda mu tegu.