Ohh ja ahh!

Nii palju ilu ja soojust hinge rõõmustamas ja muresid leevendamas. :o)
Pilte on palju ja nende töötlemine võttis veelgi rohkem aega, seepärast teen nüüd nii lühidalt, kui saan.
Kolmapäeval käisin põnni hoidmas. Kuna maas ukerdamise kombekas oli liiga paks ja palav sellise "sotši" jaoks ja eredas päikeses ringi vaatamine oli ka raskevõitu, jäi õuemänguaeg meil õige lühikeseks. 

Aga see-eest tegime peaaegu 2-tunnise ja 8-kilomeetrise tuduringi.
Suurem osa vaatamisväärsusi elas rõõmsalt kraavis:

 Siis lendlesime kevad-sinitiivaga porise tee kohal:

 Imetlesime leedri puna:

 Ja kõvasti sumisevat kolla-kollast pajulist, jälle kraaviserval:

 Näe, kui ilusasti isas- ja emasõied koos näha:

 Silmipimestavalt narmendav-valge kasetüvi:

 Hakid pidasid tähtsalt silma peal põldu äestaval traktoril:

 Oi, neil on mingi kogunemine vist:

 No igatahes mitte siin:

 Igasuguseid harjakesi leidus ka:

 Ja kuidas see jälle oligi - iga kraav jõuab ükskord jõkke:

 Kraavikaldalt oli maha võetud megasuur puu:

 Sellised seened kännul kasvamas:

Aga ühest inimgrupist ma küll aru ei saa ja ei hakka vist kunagi saama ka. Kahjuks mul lapsevankrit lükates külmikuuksi, rehve, siniseid kummikindaid ja muid rõvedusi üles korjata ei õnnestunud, aga mesikäpa-pakendi selle uhke kännu praost koukisin küll välja ja tõin ära prügikasti. No mida?

 Ja lõpuks veel üks rõõmus kraavis kükitaja:

Selline vahva jalutuskäik oli. No ausalt öelda imetlesin seda kõike küll üksi, sest põnn vajus ära juba kohe pärast esimese porimülka nägemise peale hõigatud rõõmsat "tjäh"-i. ;o)
Koju jõudsin küll üsna varakult, aga õhtupoolik kulus igasuguste tubaste üsna tühisena näivate tegemiste peale ära. Isegi ühistu arveteni jõudsin alles vastu ööd.

Täna läks jälle pool päeva linnatamisele. No õnneks polnud hullu, sest suur ristipäev keelas niikuinii igasugused aiatööd.
Enne autole hääle sisse ajamist tahtsin mõned pildid teha.
Selline maakera mu peenras kuulub tegelikult alt-naabritele. Nende lapselaps tegi ja kinkis selle neile. Mul on nüüd väljakutse, kuidas see peenra renoveerimisel sinna sobituma panna. Tegemist siis kiviktaimla teise, põhjapoolsema otsaga, mis on paras pähkel - ühtaegu niiskevõitu (sammalduv) ja samas siiski üsna lauspäikeses. Vähemasti suvel küll. Ideid?

 Maja lõunaseina ääres on aga alustanud juba darwini tulbid:

Ja siis toimus midagi imelist. Kükitasin õitsema puhkenud mägisibuljat nõmmkanni pildistama. Fokusseerisin kaamera ühele kesksele õiele ja valmistusin päästikule vajutama kui...sellele samale õiele laskus päeva-paabusilm ning kukkus mulle poseerima nii- ja naapidi. Isegi see on imehästi näha (kui piltidele klikid), kuidas ta oma haukamissuisega toimetab.

 Üks nimetu mägisibul:

 Ja giuseppi mägisibul:

Ja siis nägin veel ühte imet. Jällegi otse minu silme all üritas (vist) maakimalane vägisi tulbiõit lahti harutada. Sakutas kõik kroonlehed ükshaaval läbi:

Pärastlõunal linnast tulles olin jälle nii uimane, et läksin lihtsalt aeda "molutama".
Vasakpoolne on "Sweet Lady" ja parempoolne ilmselt lihtsalt oivaline tulp (tulipa praestans).

Minu värdforsüütia õitseb täpselt nii "uhkelt". Ja ma ei saagi hetkel aru, kas ülemiste okste pungadest avaneb ka õisi või üldse mitte.

 Aga need "kiuslikud" turkestani tulbid olid päikese abil lõpuks ikka kimalasele halastanud:

 Vot selline muru mul. Mitte just igal pool (kahjuks):

 Hmm, see oli vist "Rip van Winkle", üksildane kaunitar mul:

 Ja ka "Czar Peter" on tänavu väga üksildase õiega. Eks tsaare peabki üks korraga olema ju. ;o)

 Käisin ja silitasin:

  Krabiämblik?

 Tänu FB liblika-grupile tean, et see on väike-kärbtiib:

 Ja kui ma siis oma aianurgas istusin ja teed jõin, tuli mulle uuesti külla juba paar nädalat tagasi korraks käinud linnuke. Tookord ma üritasin ta pärast toas ära tuvastada ja jõudsin lepalinnuni. Ornitoloogid küll pisut kahtlesid nii varase tuleku üle, aga väga ka vastu ei vaielnud. Pilti mul tookord kahjuks polnud. Seekord aga näitas ta mulle end põhjalikumalt ja jõudsin 100% kindluseni, et lepalind ta ikkagi on. Pilti ma muidugi head ei saanud.

 Paar männivarjudega vaadet ka. Raske neid teha, kui korraga on tume vari ja üliere päike. Miski jääb ikka "liiga".

Hommikul, kui kaasa arstil oli, hulkusin mina keskturul ja muuhulgas ostsin ühelt eesti memmelt selle priimula. Tal oli palju isepaljundatud taimi huvitavate nimedega - kollane see ja punane see jne. Üks punane kuslapuu pakkus mulle küll ka huvi, aga hind oli minu jaoks üsna krõbe (10-15 eurot). Ega see priimulagi odav polnud, aga ostsin ta ikka ära juba sellegi pärast, et memme toimetulekut toetada. Äkki keegi teab, mis priimula see on? Siledad kitsamad lehed ja neoonroosa õievärv.

Õhtul läksin tegin ühe peaeegu 10-kilomeetrise ringi jalgrattaga (et juunis tulevaks Ahvenamaa kiirkülastuseks treenida).
Ihasalus õitsesid vahtrad:

 Sinilillemets oli piiriposte täis tipitud . :o(

Nüüd kolm tööpäeva ja siis puhkusele, jeee! Saaks vaid igasugustele (mehe ja enda ka) terviseprobleemidele kuidagi lähenemiskeelu peale panna.
Ahjaa, viimase tütre oleme nüüd siis ka Tartule "ära kaotanud". Sügisest on tal Nõkku kolimine, aga juba praegu leiab ta igasuguseid põhjusi sinna minekuks. Nagu Tallinnas jooksuvõistlusi poleks, eksju. Aga ütleski kohe, et siis saab jälle Tartusse. ;o) No vähemasti teeb mitu asja korraga ehk käib ja näitab end ja oma oskusi ette ka Nõo Muusikakoolis. Kuna meil avati muusikakool ju nii hilja, siis on tal alles 5. klass lõpetamisel (tavakooli 9. kõrvale) ja vaja veel 2 aastat õppida.