Pärnu

Ohh, sellest ongi juba terve nädal, kui me Pärnusse põrutasime. Käisime oma minu vennalt saadud jõulukinki realiseerimas ja ühtlasi (tegelikult alles üleeile olnud) mahagonipuu-pulmapäeva tähistamas. Sel viimasel põhjusel saigi kinkekaardi ülejäägi eest Wasa hotelli tuppa magus üllatus ootama tellitud. Kujutasin ette, et pudelile lisaks on kausike maasikaid, aga lausa selline uhke vaagnatäis oli, jagus isegi järgmiseks päevaks maiustada. ;o)

Esimesel päeval palju ringi vaadata ei jõudnudki, sest peale paari hoolitsust ja õhtusööki jalutasime teatrisse "Boybandi" vaatama. Hea etendus oli ja tegelikult lausa 2 ühes - korralik kontsert mõnusasti etenduse sisse tipitud.
Järgmine päev oli pühapäev, seega hoolitsusi ei olnud ja ainsad "kohustused" olid õigeaegselt sööma jõudmised. No küll söödeti rikkalikult ja maitsvalt! Ausalt öelda ongi perenaisele (ja meie peres peame me mõlemad vaheldumisi seda ametit) kõige mõnusamaks puhkuseks see, kui ei pea muretsema ei toidu väljamõtlemise, valmistamise ega pärast koristamise pärast.
Niisiis, peale hommikusööki jalutasime kohe maja taga asuvast Kuursaalist mööda rannapromenaadile.

Neid kuhjasid vaadates mõtlesin, et seal veel töö pooleli, aga kojujõudes uudistest selgus, et just saigi asi valmis. Nojah, sinnapoole me igatahes ei läinud.

Hedon Spa (mida vanemal ajal mudaravilaks kutsuti) uuem hoone:

Liivaluite sisse ehitatud Rannakohvik. Olime õhtupoolikul seal sugulastega kakaod joomas ja, kuigi teiselt poolt lähenedes olime teisele korrusele roninud, istusime siitpoolt vaadates ikkagi alumisel terrassil, mis oli mõnusasti puude-põõsaste varjus peatades merelt puhuva külma tuule, aga samas jättes ikka mõnusa vaate merele. Aga kohviku hooaeg oli vist nii alles alanud, et menüüs kirjas olevat teed seal pakkuda polnud - tee ei olevat veel kohale jõudnud. Hiinast vist otse tellivad... ;o)

Meie jalutuskäigu ajal oli reaalselt kell 10 läbi, umbes pool 11 vist ja siis ma vaatasin ja imestasin, et mis imelikku aega see kell küll näitab. Selle peale abikaasa leidis, et 8.04 on ju ehtne rongi saabumise kellaaeg ja sättis end rongi ootama:

Kui nüüd aus olla, siis mere poole vaadates polnud mul mingit tahtmist teda pildistama hakata - minusugusele põhjaranniku poolsaare tipu elanikule oli see sile liiv ja kivideta meri lihtsalt liiga igav. Sättisin siis vähemasti liumäe-elevandi pildile:

Selline vahva teeservapeenar ;o)

Kahju, et ei näinud, mismoodi seda jalapiljardit mängitakse:

Võimsa veekeskuse otsustasime teiseks korraks jätta:

Aga vahva laudtee üle sonni käisime küll läbi. Selline uhke tarkusi täis plakat:

Siin pildil on tegelikult linnalehmad ka, aga seal üsna kaugel:

Oi, kuidas konnad krooksusid:

Ilmselgelt pole suvepealinna hooaeg veel avatud - pühapäeva ennelõuna ja pikal-pikal sirgel alleel vaid üks daam koerakesega:

Üsna põnevalt vanade villade stiiliga sobitatud tänapäeva stiil:

Silmad puhtaks:

Lihtsalt imeilus:

Põnev purskkaev:

Maasikad pargipeenras - nii vahva ju:

Ja kui palju piknikukohti (ja keegi ei küsigi nende kasutamise eest raha nagu pealinnas):

Selline 4,5-kilomeetrine hommikune jalutuskäik oli. Pärast kolmekäigulist lõunat läks abikaasa oma tavapärasele lõunauinakule ja mina mõtlesin, et lähen teen pisikese tiiru kõrval rannapargis. Põhiline vajadus selleks oli, et tahtsin enne ärakinkimist üles pildistada oma järgmised kivikeed. Need lähevad Isetegija erinevate tehnikate aastaprojekti maikuu tööna kirja.

Tormist murtud vanade võimsate tüvedega võib ka nii teha:

Mis ilus õitsev puu?

Üldse oli Pärnus palju võimsaid vanu puid, eriti remmelgaid.

Esmakohtumine aas-jürilillega. Koiduliblikaid ei kohanud.

Ja siis ma olin täiesti kogemata sattunud jõe ja seega ka muuli otsa juurde. aga kes arvab ära, mis siin pildil on?

Aga kui sa oled juba otsaga muuli juures, kuidas sa siis ei lähe selle peale? Ja kui sa oled juba muuli peal, kuidas sa siis selle lõpuni ei lähe? Aega oli mul küll väga napilt, vaid pisut rohkem, kui seni jalutamisele kulutanud olin, aga lootsin väga, et ehk jõuan ikka ära käia kui tempot tõstan.Ega väga suurt tempot ka arendada ei saanud, sest jalgeesist pidi hoolega jälgima ja mõni kivi loksus ka. No ja ringi oli ju ka vaja vahtida.

Kellegi lõuna jäänused:

Jee, olengi maailma veerekese peal:

Kogu Pärnu rand silma all:

Ja nüüd ruttu tagasi.

Istus stoilise rahuga, mulle juba tundus, et ei kavatsegi lahkuda:

Eriti viimasel hetkel:

Köieltrikitajate trenn:

Huh, jõudsingi õigeks ajaks tagasi. Tempo oli muidugi lõpuks peaaegu et jooksu oma. Pooleteise tunniga jõudsin ära käia 8 kilomeetrit. :o)
Peale kiiret värskendavat dusši olime valmis taas välja minema, et Pärnu lähistel elavate ja linnas asju ajavate sugulastega kohtuda. Loomulikult olin selleks ajaks parasjagu läbi ja nii otsustasimegi hoopis kohvikus mõnusalt aega veeta.

Kuid, kui olime õhtusöögi ära söönud ja pisut leiba luusse lasknud, suutsime taas jalutama minna, seekord kesklinna poole.

Kastanilumi:

Abikaasa arvates olid sel autol leetrid:

Koidula park:

Vahvad aer-laternad jõe kaldapealsel puhkeplatsil.

Mõnus oli seal madalas õhtupäikeses istuda ja nautida kaldapääsukeste toimetamist.Aga pärnakad on ikka julged küll - pinkidest napp meeter-poolteist eemal oli väga kõrge ja täiesti ilma piireteta kaldakai serv: Väikelaste või purjus seltskonnaga seisaks mina vist kogu aeg eemal asuva päästerõnga juures stardivalmis :oD

No ja üks õige puhkaja peab ju ikka Pärnus peesitama ka. Selle pildi tegi abikaasa:

Ja need tegin mina:

Kastaniküünalde valguses:

Ei olnud piisavalt pime veel, et neist tuledest täit efekti saada:

Tsiklid (ja tsiklimehed, keda ma pildistada ei julenud) olid küll efektsed:

Papa Jannseniga koos lehte lugemas:

Kas tõesti piiniad või vaid sarnaseks pügatud mingid muud männid? Kahjuks paremat pilti ei saaud, sest teised puud mäe otsas jäid ette. Munamäe pargis. Teine on ka tundmatu, meie hotelli lähistel. Tundub, et vist lõhislehine sarapuu ehk Corylus avellana 'Heterophylla'

Viimased päikesekiired suure tamme ladvas:

Ei taha vabaks lasta kuidagi:

Esmaspäeval oli meil peale viimast maitsvat hommikusööki veel viimane protseduur (soolakamber) ja siis oligi aeg kompsud kokku pakkida ning sellest toredast hotellist lahkuda. Pärnust me siiski päris kohe ei lahkunud, sest olime õhtul ühe teatava kohviku leidnud, mida kindlasti külastada tahtsime. Seega väike kesklinna-tiir veel lisaks. Kohvik ise oli selline täiesti tavaline.

Plaanisime tagasiteel ka Raplast tädi juurest läbi minna ja gps soovitusel valisime Märjamaa asemel varasema teeotsa, mis meid otse Raikkülla viis. Hea valik oli - korralik lai asfalttee, aga nii rahulik ja huvitav. Pisikeseks puhkepausiks peatusime ühe suure infotahvliga sildi lähistel. Kohe autot peatades märkasin juba, et maanteekraav on aas-jürilillesid täis. Esimese liblikana kohtasin aga seda tundmatut:

Siin on tal tiivad ehmatusest kokku volduitud:

Kahjuks pole ma siiamaani mahti saanud teda ära määrata - kui keegi teab, andke, palun, mulle ka teada.
Järgmine vahva leid oli teisel pool teed - imearmsad pääsusilmad. Parempoolsel pildil peaks kevadine seahernes olema.

Siis üks armas pisike mailaseliik ja sildi juures veel pääsusilmasid.

Vot, kuhu me sattunud olime. Proovisin pildi suureks jätta, et näeks teksti lugeda ka.

Läksin juba auto juurde tagasi, kui järsku nägin rohetiiba:

Isane koiduliblikas lendas ka ringi, aga ta oli nii liikuv, et lootusetu oli teda tabada. Otsis vist jürilillede vahelt emaseid. Seevastu poseeris jürilillel üks emane naeriliblikas mulle lahkelt. Ma muidugi esimese ähmiga ajasin kõik sassi ja pidasin seda naeriliblikat emaseks koiduliblikaks. Nemad on küll ka üldiselt valged, aga alumine tiib on kena laigulise mustriga hoopis.

Selline tore reis oli. Veel kord suur tänu kallile vennale selle imelise kingituse eest!