neljapäev, 15. detsember 2016

Ei midagi erilist

Ehk ikka tavapäraselt on kiire. Tegelikult seoses pühade-eelse saginaga kiiremgi veel, kui tavaliselt.
Ilm toimetab jätkuvalt jonnakalt - üks päev sula, teine jälle külm. Selle esmaspäevase jalutuskäigu ajal oli külm.
Lahtist vett on sel pildil ainult natuke (hallim osa valgest vahulaigust ülalpool), kogu läikiv ja läbipaistev pruun osa on kõva jää.



Kuna see vana kuivanud mänd on suvel lehtpuudest ümbritsetud, siis polnudki ma enne märganud, et sellele miski nii kõvad vindid peale on keeranud.
Rannas olid pitsiliste tanumütside ja liivaplaatide poed avatud:



Kummaline, et ma olen korduvalt sellest Ruhe hoovil kasvavast arukasest mööda käinud, aga alles nädalapäevad tagasi kaamerata jalutades märkasin, et teda on kunagi tugevalt vigastatud ja kuivõrd vapralt on ta end taastada püüdnud. No küll ma ikka olen pime olnud...
 
See on nagu omamoodi klassika kohe, et õunapuule talveks ikka üks õun peale jääb, kas pole?
Aga see õunapuu tahtis hoopis punasel vaibal poseerida:
 Siis ma vahepeal katsetasin natuke päkapikutamisi.


Ja teisipäeval käisin Oandus praktikal. Ohh, nii ilus ja tore oli jälle! Sain esimest korda giidiga matkal kaasas käia ja pärast ka lastega meisterdamistel juures ja pisut ka abiks olla.

Hiirejäljed:
Lapsed katsid loomadele söögilaua:
 Võimas kasevana, tüvi jämedam kui inimene.
 Põdra kunagine söögilaud:
 Justkui üks roheline karvakasukas loom magaks kivil, käpad laiali:
 Oravajäljed:

Pärast vaatasin veel üle keskuse õunaaiast metsseajäljed. Arvatavasti metsseajäljed, selle üle pisut vaieldi, sest olid üsna kitsejälgede suurused. Ma üritasin ka nüüd veel kodus raamatust jälge ajada, aga ei oska kinnitada ega vastu vaielda. On jah üks kahest. :oD
Et laste jõuluüritus lõppes piisavalt vara, põikasin veel korraks tagasiteelt kõrvale ja jalutasin läbi Kopraraja.
 
 
 Nii palju laanesõnajalgu. Suvel oleks see eriti võimas!
Leidsin ise ka ühe radadel ja kallastel hulkunud looma jäljed. Kui see nüüd mingi üksi asju ajanud külakoer polnud, siis oli küll üks suremat sorti rebane.Inimjälgi seal peale minu oamde igatahes ei olnud.
 



Külmad võiks nüüd tulla, sest kuidagi eneselegi ootamatult sain valmis oma sooja väikese vimkaga soonikseeliku:


Saaks koolitööd ka kuidagi enesele ootamatult valmis...eriti vaevaliselt edeneb mul ökoloogiatöö, selleks on küla (Neeme) ja linna (Tallinn) ökosüsteemide võrdlus bilansielementide kaupa. Ma ju põhimõtteliselt asja sisu tean, aga see kõik ametlikuks tekstiks vormistada on jube, eriti hull on igasugune viitamine ja vormistusnõuete järje ajamiseni pole ma veel jõudnudki. Oeh. Õppepuhkus kaob ka liivateradena pihkude vahelt.
Homsest olen 4 päeva Jõelähtmes Jõulumaal -  4x30 minutit tuleb lastega jõulukaarte teha, siis etenduses lumehelbeke, tunnike lõunat ja jälle otsast peale.

2 kommentaari:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

kiiremgi veel :), kas saab veel rohkem ja kiiremini kui sa juba liigud ? :D aga pildid on jälle nii toredad. Seelik on supernunnu. Ja küll need koolitööd ka valmis saavad, sinu võimete juures pole teisiti mõeldavgi :)

Neljandik ütles ...

Oandul on vist mingi oma eriline aura ja õhkkond, et seal nii mõnus olla on, seda on ka kunagised metskonnatöötajad öelnud. Tore Sind oma lapsepõlveradadel näha :D Mulle meeldib see punane seelik - väga mõnus!