Jõulu- ja metsalainel

Eks kõigil ole praegu päkapikutöödega suur kiire käes. Olen ka jõudumööda pisut kuusekesi kudunud ja muidu meisterdanud, kipuvad küll kiiremini kodust kaduma, kui valmivad. :o)

Pühapäeva hommikupoolik oli esinemistest isegi vaba ja siis käisime Kustaviga metsas, sest tal oli vene keele tunni jaoks vaja pajuokstest pärjapõhi punuda ja, nagu teel välja tuli, sinna juurde ka rohelist kaunistusmaterjali korjata. Oleks siis enne öelnud, ma oleks korvi või koti ka kaasa võtnud. Nüüd kahmasime kummagi kätesse, palju mahtus. Nojah, palju oli ju vaja, sest see ajas ju mulle ka tahtmise peale ja nii tegingi omale lauale ka ühe pärja:

Kustavi oma (täna valmis) on veel koolis näitusel.
Aga mõned pajuoksad jäid järgi ka ja nendega katsetasin selliseid kuusekesi teha:

Neljapäeval, reedel ja laupäeval käis meil Jõelähtmes jõulumaa-ralli. No laupäeval käis tegelikult lausa üle valla ralli - Jõelähtmes, siis Kaberneemes ja uuesti Jõelähtmes. Olid erinevad töötoad - meisterdamine, kaardivalmistamine (mina), mängud, piparkookide küpsetamine ja glasuurimine - siis jõuluäidend ja lõpuks jõuluvana ise ka. Meil oli küll väga tore, loodame, et lastel ka.

Reedel õhtusesse vahetusse registreerunuid polnud ja siis sai varem koju, jõudsin pisut enne loojangutki poolel teel (Punakivil) väikese rannajalutuskäigu teha.

Pühapäeva õhtul käisime jälle jõuluesinemisel, seekord telliti hoopis Bremeni näidend ja sellega olime juba 40. korda laval. Täiesti uskumatu lugu ju! Aga ega ta ideaalselt ikka ei läinud - iga kord on erinevad situatsioonid, siis on igasugused äpardused kerged tulema, amatöörid, nagu me oleme. ;o) Siiski loodan, et Iru rahvas jäi nähtuga rahule.

Minu tiheda pühadegraafikuga oli väga raske mingit vaba auku leida ja nii juhtuski, et eile käisime üsna üle jala emaga tädil külas - ema sai töölt vabaks alles peale laste vooditesse ja lõunanõude pessupanemist, aga õhtul oli tal juba tagasi peol vaja olla. Noh, ma üritasin linnas asjaajamised nii ruttu ära teha, kui võimalik (Omnivale tuleb siit küll 100 miinuspunkti postimaja kontori töö organiseerimise eest) ja olin isegi pisut enne õiget aega tal lasteaia väravas stardivalmis ja nii jõudsime möödasõites isegi ühe Aaluja aiale jooksujalu tiiru peale teha ning mõned Raplamaa Aalujate kaubad tema ukse taha maha poetada.

Tänane esinemine oli alles õhtul ja nii jõudsin hommikul jälle abikaasaga jalutama. Seekord kondasime peale põgusat rannatiiru jälle hoopiski meie ürgmetsatukas ja leidsime sealt niiiiiiiiiiiii palju põnevat. Pooled pildid läksid muidugi nässu, sest siin põhjarannikul on praegu peaaegu et polaaröö aeg, aga mina olin liiga elevil, et pika säriajaga kaamerat paigal hoida suudaks. Ja metsas ma sealt ekraanilt ei näe, kas pilt nüüd tuli piisavalt selge või mitte. Rannas korjasin paar piimjat kivikest taskusse, pildistasin luiki (ainult selgasid, nagu pärast selgus) keset ühtlaselt halli vee- ja taevavälja ja neid kõrrekesi:

Isegi meie tavalises metsas oli seekord palju rohkem vaadata.
Täiuslik kanarbikupõõsas - talvelilled, nagu abikaasa nii tabavalt ütles:

 Elegantsete kaartega kadakas:

 Seda samblikututti tuli tahtmine kohe mõlemalt poolt pildistada:

 Siin piisas ühest ka:

 Uhke nelik:

Aga edasi, üle maantee minnes, läks asi juba palju põnevamaks.
Maadligi oli ilmselgelt liiga pime, aga siin udumassis on kitsepabulad ja tema magamisase:

 Ja siin põdrapabulad:

 Tuletael:

 See seen oli liiga kõrgel, et täpsemalt määrata:

 Ja need jäid liiga uduseks, aga see must peaks küll tuletael olema:

 Esimene kitse lõunapeatuse koht:

Vahva kask:

Detailid lähemalt ka:

 Siin on vist kitsekestel lõuna pisut pooleli jäänud, ampsud puha ripakil ja laiali:

 Suurem söökla kraavipervel:

Soine lodu, kus tavalised jalutajad enamasti ei käi, on hea rahulik koht loodusel omasoodu toimetamiseks. See on naljakas, kuidas minagi kunagi enamasti vaid korilasena metsas käies selliseid kohti koledateks pidasin, aga nüüd ahmin uudiseid nagu parimast ajalehest. Ja imetlen, sügavalt imetlen seda kõike.

 Puuta jäänud vaprad koored:

 Aken ürgloodusesse:

Läksin seda juttu kitsede lõunapausist lähemalt "lugema" ja leidsin lausa isiklikult mulle jäetud tervituse suure K näol. Muidugi pani see mul jälle käed värisema ja tegi pildi uduseks. ;o)

 Kasekäsnakud:

 Siin on keegi korralikult seenega maiustanud:

See vana männitüvi tuletas mulle meelde tunnist kuuldud tarkust ja rääkisin ka mehele, et siin on olnud tulekahju ja tuul on olnud sealtpoolt (tagant vasakult) sel ajal. Selle peale ütles mees, et oli jah kunagi lapsepõlves. Ja siis ma vaatasin veel ringi (teisi suuri puid), et suur see põleng küll ei olnud ja tema ütles, et jah, ainult natuke oli pinnas põlenud ja kiiresti kustutati ära. Jee, nii mõnus tunne on, kui saad aru, et oledki reaalselt koolis midagi selgeks saanud ja mets on juba praegu kordades põnevamaks muutunud, kui ta seni on olnud.

Ilusa mustriga kõdunev kasetüvi:

Sipelgad arutasid: "Siin on hea söögiladu - ehitame maja ümber selle, siis hea toimetada ja pärast saame tühjad laoruumid kohe korteriteks kujundada":

Aga siin lõunatas põder, kraapis aga oma alumiste esihammastega koort ja matsutas mõnuga. Ja kui nüüd seda vasakut tüveharu vaadata, siis on ta selle sama puu kallal ennegi maiustanud:

See pole nüüd konkreetselt koolist nopitud teadmine vaid pelk loogiline järeldus, aga ma arvan, et selline ilus lopsakas pohlamätas kasvab selle ammu surnud männi jalamil just selle pärast, et sinna maha pudenenud männi koor on tekitanud pisut kõrgema, suurvetest üle ulatuva ja hea rammusa mätta. No onju ilus!

Imetlesin, mis ma imetlesin neid vanakesi, aga siis kukkus mul küll suu päris lahti, sest midagi nii uhket, nagu nüüd mu teele ette jäi, pole ma enne näinud. Muide, mees ütles, et on alati sattunud parasjagu siit- ja sealtpoolt kõrvalt hulkuma, sest seda männihiidu pole ka tema kunagi varem näinud. Mine tea, kui ta kaheharuliseks poleks kasvanud, püsiks ehk praegugi veel uhke ilmasambana. Ma käsutasin oma suurt kasvu kaasa ka teisele pildile kännu kõrvale, et selle mõõtmetest teile pisut aimu anda.

 Ja kui palju põnevaid elupaiku need suured jämedad okslikud tüved pakuvad:

Mul oli lausa kahju selle iluduse juurest lahkuda, aga kuna ta on vaid sadakond meetrit suurest teest eemal, saan millal iganes jälle teda imetlema minna ja kui Sind, mu blogi lugeja, sellised asjad samuti huvitavad, võin teda ka Sulle näidata. Tõsi, suuri rahvahorde ma sinna trampima ei tahaks, seega, teeme seda poolsalaja, eks. ;o)

Aga kui nüüd uuesti tagasi tulla selle koolieluga kaasneva mõnusa ahhaa-tunde juurde, siis seda kogesin ka tädi kortermaja juures, kui emaga vaipu kloppima läksime. Vaibapuu juures kasvasid suured arukased (istutatud juba minu varases lapsepõlves, kui maja valmis ja tädi sinna korteri sai, aga mida ma muidugi ei mäletanud), millest ma oskasin nüüd vaadates välja lugeda, et need olid tegelikult kõik kolm ühevanused, aga nurgapealne oli nooruses viga saanud (ilmselt maha murtud) ja selle asemele oli kasvanud kännuvõsudest teistest saledam kolmeharuline kask. Ja veel oli seal kõrval üks okaspuu, mille ma ka suutsin kenasti nulu asemel ebatsuugaks ära määrata. Nii lahe ju!

Tänaõhtuse esinemisega sai meie tänavuse jõulunäidendi esitamise aeg otsa. Kolmapäeval on küll veel üks esinemine, aga seal oodatakse meie pakikeste-näidendit hoopis, seega lumehelbekese kleit kolis kostüümikappi tagasi. Natuke kahju on ka. :o)