Pisut käimisi ja tegemisi

Esimesed pildid on 21. detsembrist, kui lõpuks sai esinemiste vahelt ka abikaasaga jalutama minna. Alustame alati sellest, et mina panen pesu nöörile ja abikaasa laob kuurist puudekorvi valmis, et pärast see tuppa viia. Seekord käis kuurikatusel kõva sõimlemine:

Seekord otsustasime otse läbi majataguse metsa ja rannalähedase lodu trügida. Lodumetsa vahel nägime rebast ka, aga pildistamiskatse läks luhta:

Lodukraavi põhjas oli lisaks ligunenud lepalehtedele ka mingi hallikasvalge sade. Ilmselt tänu sellele, et rannas peksavad lained selle kraavi suudme tihti liivaga kinni ja siis jälle vesi seisab. Väga vahva ja lummav muster oli:

Ega ikka seenteta ju ei saa:

Megasuure kurdlehise roosi puhmas on rebastele heaks peitupugemise kohaks, selle kõrvalt leidsime ühe hiljutise lõuna jäägid (isegi pisut lihaollust oli veel linnu rinnakuluul):

Hmm, vaatan, et meri jäi seekord hoopis pildistamata. Sest siin oleme juba taas metsaservas. Kummaline, mis või kes on seda kadakat kahjustanud, et naabrid kõik imeilusad on?

Kivimuster:

See mänd on titena oma ladva kaotanud ja kõigist okstest uued tüved kasvatanud, ühe veel õige pika oksa ladvast keeranud:

Mingisugune kilpsamblik:

Viimane esinemine oli 22. detsembril. Siis tegelesin pisut ka "aiatöödega" tuues rahvamaja heinamaalt paar mutimullahunnikut oma peenrasse. Muide, suuremad hunnikud olid südamest jääs vaatamata nädalaid kestnud soojale ja sulale.
Kuuse järele saime alles 23. detsembril. Nagu ikka, võtsime esimese, mis sobivat tundus, ehkki enne tegime veel tiiru vaatamaks, kas on veel sobivamat.
Leidsin sellise kena hästitaimestatud minitiigikese mahaheidetud kuuse juureaugust.

Teisel kuusel oli pikali vajumisel õnne ja juured jäid maasse ja tema oli selliseks ülikõverikuks kasvanud:

Sellise kuusekese me siis valisimegi:

Katsime metsaloomadele ka väikese söögilaua. Viljavihk kuuse otsas jäi üles pidistamata. Mina panin köögiviljad ühte kohta maha, aga leivad otsustasid lapsed suvaliselt laiali visata.

Kermit esimeseks kuuseveoks valmistumas, kuni meie kakaod ja võileibu mekkisime:

Jõuluõhtu veetsime tänavu hoopis Kadi juures. Nagu ikka, olid kõik koos ja väga mõnus oli. Ja kõik käisid vaheldumisi põnni uue raudteega mängimas:

Esimesel pühal olime koos vanematega heade sõprade juurde jõululõunale palutud. Laud oli uhke ja seltskond tore ja nii kuluski kogu päev märkamatult ära. Koju sõites oli mõnusalt puhanud ja lõõgastunud tunne. Aitäh, kallid Anna ja Urmas!
Ja sellega oligi mu õppepuhkus, mil ma õppida sugugi ei jõudnud, läbi ning järgmised kaks päeva tuli taas vapralt tööpostil vastu pidada. 2. jõulupüha oli tööl küll üpris rahulik, aga tööharjumus oli kuhugi ära kadunud ja õhtuks olin ikkagi täiesti kutu. Teisipäev oli juba pikk ja tihe päev, aga vastu pidasin sellegi.
Kolmapäeval sai jälle autoroolis puhata. Käisime Virumaal 93-aastasel onunaisel külas. Traditsiooniliselt viskasime kiirpilgu peale ka Rakvere tänavusele kuusele ja pärast seiklesime veel lapsepõlveradadel.

Kes arvab ära, kas siin pildil on jõgi või meri?

Hehee, see eelmine oli nipiga küsimus, Siin pildil on ilmselgelt jõgi, aga trikk on ka temaga. Ta nimelt voolab mõlemale poole korraga:

Ühesõnaga, nipiga küsimuse õige vastus oleks, et nii meri kui jõgi. 40 aastaga on Karepa rannas Selja jõe suue tugeva jõnksu paremale sisse teinud ja lõpp voolab rannikuga paralleelselt mitukümmend meetrit. Aga see kahtepidi vooluga koht on ikka sadakond või rohkemgi meetrit veel maapoole. Noh, meri oli eile üsna kõrge ka.

Karepa laagriümbruse metsas tegime ka ühe nostalgiatiiru. Mets on rahulikult üle kasvada lastud ja äärmiselt nauditav paik koos väga vanade ja võimsate männikaunitaridega. Vaatamata sellele, et seal on ka maju, kohati rohkem, kohati vähem. Eks suvel on sagimist palju, aga praegu oli küll mõnus hulkuda ja vanu puid kallistada.

 Pihlenela-massiiv:

Kännupess vanal kuusetüvel. Neid oli sel kõrgel surnud tüvel palju, kõik imeilusad.

Vau!

Aga ikka tõrvatilk peab ka olema. Ühelt teerisitilt oli keegi tänavu räigelt jõulupuid võtnud. Ok, see kuusesalk on ilmselgelt liiga tihe ja ilmselgelt ka vales kohas, aga siis võiks ju ikka maani nad maha võtta???

Täna õnnestus hommikupoolik mõnusasti sõpradega veeta aga pärastlõunal olin tubli, keetsin pasteeti ja küpsetasin kohupiimakooki.
Fotosessioonil käisin siinsamas maja juures. Mõtlesin, et üritan ka FB talvisel fotojahil osaleda. Kahjuks esimene foto jäi tegemata, sest sain asjast Iirisesõbra käest pisut liiga hilja teada. Aga teise foto teemaks oli "Loomad või linnud inimkeskkonnas". Esitasin selle teise foto, kus Milka end naistenõgest närides pöördesse ajas.

Nüüd on jälle kaks tööpäeva ees ja kuna koju tagasi laekudes on seda aastat jäänud veel mõni tunnike, mis ilmselgelt kokkamisele ja lauakatmisele kuluvad, siis soovin teile kõigile juba praegu head vana aasta lõppu!
Ahjaa, ühe kingituse nikerdasin ka vahepeal, sealt südamest tuleb ka aastavahetuseks sobiv pauk: