4. oktoobril - eks ikka seenemetsas

Mul oli laupäevaks vaja seenepitsasid küpsetada ja natuke metsas ka luuret teha, et kus mida külalistele retkel näidata oleks, seega oli paras aeg jälle oma lemmikmetsa hulkuma minna. 

Lehter-kukeseeni ja toruseeni eriti palju polnud, parasjagu pitsakoguse sain ikka kätte. Aga muid seeni...tuleb nüüd küll nagu Vändrast saelaudu. :oD

Piltilus männi-kivipuravik vasakul ja mingid kännuseened paremal:

Vanasti ütlesin selliste kohta, et murumuna, nüüd mõtlen, et kas harilik murumuna või sihvakas murukarikas...

 Metsasitikaid oli palju liikvel:

 Ja jälle mingid külma- või kännuseened:

 Suur kivi lodulepikus oli üleni paksu imelise samblavaiba sees. Ma arvan, et see võib mingi lühikupar olla, aga paremal pildil pisike kaarjate lehtedega tutike peaks küll hoopis (harilikule) kaksikhambale kuuluma:

 

See samblavaip tundus päris takjapaela moodi olevat - neid pilte pole keeratud, nii need lehed seal kivil lebasidki:

 

Tore briljantroheline seen - rohetiksik - enamasti nähtav vaid puidu värvist, aga see sügis oli neid kenasid kõrvakesi ka päris palju metsa all :

Valge helvell - üllatuslikult lugesin "Põhjala seeneraamatust", et hea söögiseen, nagu ka sile helvell. Samas must  ja põhja-helvell on märgitud mittesöödavaks. Kui vaadata "400 Eesti seent", siis seal on kõik (valge, sile ja tume) märgitud mittesöödavaks. Lisatud on märkus, et teema on problemaatiline, kuna kindlaid tõendeid mürgisuse kohta pole, aga on täheldatud seedehäireid ja nad on lähedases suguluses kogritsatega. Seega - mina jätaks vist söömata.

Valgeid heinikuid oli palju, kohe nii palju, et ühes kohas oli üle 10m suur peaaegu täiuslik seenering neist. Ega ma metsas kohe ei teadnud, et need valged heinikud on. Kuna neid nii palju oli, siis raatsisin ühe seene ka ära lõhkuda, et olulisi määramistunnuseid talletada - näiteks jala värv ja kuju, eoslehekeste värv ja et nad on nõgusalt jala külge kasvanud. Aga mõnda vähemust, näiteks seda üksikut kaunist helvelli, ei raatsi ju küll lihtsalt määramiseks lõhkuma hakata.

 

Ja jälle need oranžikad riisikad, mis mind hulluks ajavad, sest neil on omavahel nii raske vahet teha. Seekord lihtsalt nautisin nende ilu:

Oma tavapärase raja lõppu jõudnud, tundsin, et tahan seekord korraks ka päris randa põigata. Pilliroost läbi pugenud, nautisin tuult ja vaadet ja otsustasin, et merepilte on mul küll ja praegu kaamerat seljakotist välja kiskuma ei hakka. Siis aga märkasin kaugema kivi juures rannas mingit looma toimetamas. Nii kaugel, et oma töntsi silmanägemisega täpselt ei seletanudki, kes-mis. Kuna kaameral oli just küll viletsavõitu (55-200;1:4-5,6), aga siiski teleobjektiiv küljes, kraapisin selle ikkagi kähku välja, et vähemasti binoklina kasutada. Rebane oli. No ja muidugi proovisin siis ikka pildistada ka. Eriti kuna tundus, et rebane hoolikalt rannast (toidu)jälgi nuuskides just minu suunas liikuma hakkas. Nii ma siis seisin seal täiesti varjumata rannakividel ja plõksisin pildistada kuni kannatas. Esimesel korral, kui rebane midagi märkas, ei saanud temagi veel sotti, mis liikumatu kogu seal rannas on, nuuskis edasi ja kontrollis uuesti aeg-ajalt, mis põnev asi see ikkagi on. Kuni lõpuks saabus äratundmishetk ja siis välgatas veel vaid sabaots pilliroo vahelt.

 

 

Ohh, see oli äge elamus! Täpselt selline, nagu jahinduse- ja loodusfotograafia õpetajad muhedalt oma loomade jälgimise elamusi kirjeldasid.
Tagasiteel leidsin kohe ranna lähedalt vanalt raagremmelgalt uhke soomusmamplite pere:

Veel ühed mamplid, aga vist mitte päris sama liik, olid kaugemal ühe langenud tüve peal reas:

 

Külmaseente määramisega pidi ka nii olema, et kindlam on perekonna tasemele jääda:

Sinivärvikud - mida vanem, seda kahvatum:

Kollane kärbseseen ja mingi harik:

Mõnusale seene- ja loomajahi päevale pani punkti veel selline põnev paar. Sipelgas oli tundlaidpidi metsasitika tagajala külge kinni jäänud ja niimoodi nad koos ringi liipasid. Proovisin okkaga neid lahutada, aga see ei õnnestunud, minu töntsid näpud oleks aga sipelgale ilmselt otsa peale teinud. Seega minust nad niimoodi paaris lahkusid ka.