Sünnipäevamatk 7. oktoobril

7. oktoobril käisime mu sünnipäevakülalistega minu lemmikmetsas matkamas. Et mina olin siis pigem retkejuht, andsin kaamera hoopis laste kätte ja keskendusin ise külalistega looduse nautimisele. Teise inimese tehtud pilte on natuke raske ise töödelda ja presenteerida, sest ei tea ju, mida täpselt tema pildistades mõtles. Ja mitmed pildid osutusid ka üsna minu 3 päeva tagasi tehtud piltide sarnaseks - ju oli siis asi vaatamist väärt ka lastele. Aga väikese valiku meie toreda retke piltidest ma ikka tegin.

Ma pole siiamaani aru saanud, mis teema neil tänapäeva noortel selle jalgade pildistamisega on :oD Ega ma pole vist tõsiselt küsinud ka.

Aga mulle poogiti hoopis 4 kätt külge. See tuleks küll kasuks. ;o) Tegelikult arutlesime siin hoopis põisrohu ja pusurohu erinevuste üle. :o)

Hiireurgusid otsimas:

Alumiste kord särada - selle pildi tegemiseks haarasin kaamera korraks enda kätte:

Ardi oli meil väga huvitunud seente pildistamisest. Teised siis naersid, et vaata, et film täis ei saa. Aga lõpuks juhtuski nii, et suurest seeneringist videot tehes sai tema telefoni mälukaart nii tihkelt täis, et enam ei pääsenud isegi ligi, et mõni mittevajalik pilt ära kustutada.

Neljajalgsed matkajad (neid oli meil 2tk) olid ilmselgelt fotograafide lemmikud.

Mina küll ei leidnud kedagi sealt männivõradest ega tea, miks neid pildistati:

Palu-võnkvarte alla peidetud pohlad:

 Pasknääri-aiandus:

 Kukeseeneke:

Sinivärvik poseerib:

Roheline lagi on meie toal...veel...

Eee...niimoodi ma küll aru ei saa, kas siin on valged heinikud või valged kärbseseened või veel midagi muud:

Raipehais tõi meid jälle eksimatult tanuseenteni. Aremad jäid kaugemalt vaatama:

Saluhein, pihlakas, männitüvi...aga tegelik huviobjekt oli ilmselt ikkagi kutsa?

 Veelkord pusurohu tunnuseid kordamas:

Imeilus on üks selline hilissügisene lilleke, olgu ta kuitahes äbariku olemisega.

Loduaugus sammaldunud kivi imetlemas:

Triinu oli vist ainus, kes suurele kivile ronis - kaljukits ta meil ju on. ;o)

Rohetiksik:

Pruunid toruseened:

Metsasitikate kohta arvati, et olen nendega poseerimise osas eelnevalt kokku leppinud ;o)

Seda põnevat kübara väärarenguga seent pildistas Triinu kahjuks ainult liiga lagipähe, et teda määrata saaks. Isegi siis ei teinud ta selle alumisest poolest pilti, kui keset fotosessiooni üks kutsadest kohale tormas ja seene ümber paiskas. Kahju, et ei teinud.

Meie sihtpunktiks oli minu avastatud suur piimjasvalge kivi - selle peal tegime ka oma tee- ja küpsisepikniku. Tegime Triinuga koos kaasa tšilliseid krõbedaid juustuküpsiseid ja suussulavaid šokolaadiküpsiseid.

Kahjuks ei olnud me kaasa võtnud ühtegi koeraküpsist, häbi mulle!

Aga enne tagasiteele asumist põikasime ikka korraks ka mere äärde. Seekord me rebast muidugi ei näinud (mets inimesi ja urukoeri täis, kes siis ikka ringi lippaks?), aga meri oli see-eest linde paksult täis.

Tagasiteel leidsime veel ühe eriti suure harulduse - ungrukolla (LK III kat). Näeb välja natuke tavalise kattekolla moodi, aga eospead on varrele lehtede vahele peidetud. Proovisin suurest (ainsast) pildist eospeadega jupi eraldi välja lõigata, et paremini näha oleks (vt tagumisi oksi).

Selline vahva kaetud söögilaud leiti ka:

Väga tore matk oli, aitäh teile, kallid sõbrad!