Vaid kuu aega tagasi lokkas õitemeri

Vahele üks peamiselt koduaia-postitus. Tõsi, täpsemalt küll kuu ja 3 päeva tagasi ehk 29. septembril oli õisi veel päris ohtralt, isegi üks hosta õitses täies ilus. Aga kõigepealt käisin kalasaaki külapeale ära viimas ja siis tuli ikka paar teeserva-pilti ka. Sest sigur on meiekandis üsna suur haruldus. Ja kui seal veel kena sirelane ka peal maiustamas on, siis...

Kastemärgadest ämblikuvõrkudest on ka raske tuima näoga mööda sõita.

Siis oli vaja veel mõned seened majaesisest murust üles pildistada (ahhaa, ma vist mingil päeval tegin viimase niitmise ära, siis nad mulle silma hakkasidki).
Üks looduskaitsealustest maatähtedest:

Ja mingid tumedad suured seened, mis on määramata jäänud:

Siin see uhke hosta on, sort 'June':

Sügislilled:

Valge muskus-kassinaeris hilist kimalast kostitamas ja kahvatu floks:

Kollane sügisheleenium:

Roosad roosid ja floksid:

Oranžikirju sügisheleenium:

Helmikpöörised säravad sügisel oma lehemustritega, aga muide, verev helmikpööris tegelikult õitseb veel praegugi.

Mõni üksik daaliaõis pääses tigude käest ka õitsema. Paremal pelargoon, mille võsu naabrinaise jääkide hulgast möödunud sügisel kompostikastist välja koukisin. Kevadel oli ta niru, aga elus.

Kare päikesesilm 'Lorraine sunshine':

Jaapani või hiina ülane, ei mäleta enam täpsemalt:

Naabrinaise invasiivsed tegelased on tegelikult ju sellised iludused:

Teisele ringile läinud öölill ja katkematult (tegelikult siiamaani) õitsev kurekatel:

Suhkruherned panin maha sõna otseses mõttes südasuvel. Mõnede noorte võrsete ja peotäie õhukeste kauntega ikka maiustasin ka. :o)

Kuldrenetile on keegi musi teinud:

Värd-kukehari 'Purple Emperior':

Floksimaias kärbes:

Mütsikesega magun:

Kikkapuu oli siis staadiumis, kus viljad ja lehed võistlesid teineteisega ilu pärast:

Ja lehtedel pidasid rohelised haisulutikad üldkoosolekut, et talvitumiskohas kokkuleppele jõuda:

Siilikübara-valge ja arooniamust:

Karuputkelehine elulõng:

Veel kord sügislilled (päeva edenedes päikese kätte sattudes nad avanesid ilusti):

Kurdlehise kibuvitsa punane ja faasseni naistenõgese sinine:

Vägiheinadki läksid kohati teisele ringile:

Põõsasmaranale 'Red Robin' on vaja just sellist niisket sügist, siis on ta õied säravpunased, kuivaga jäävad kiduraks ja kahvatuks. Aga kumb mu kollastest nüüüd sellele pildile jäi, ma ei mäletagi. Üks neist õitseb igatahes praegugi.

Mets-viinapuugi ei suuda õitsemist lõpetada:

Hall käokann:

Ja veel kord ülased, madal pärastlõunapäike hakkas nendega nii ahvatlevalt mängima: