Lummavad sügisvärvid

Otsekui tänavusuvise õitepuuduse kompensatsiooniks on sügis eriti uhkelt värvikirev. Oma panuse annavad siia ka ilusad päikeselised päevad. Kohati on lausa nii valge, et normaalseid pilte ei saagi, ehkki silmale on see kõik nii lõpmatult ilus.
Kõik mõttetult laiutavad rohelised põõsalaamad saavad hoobilt õigustuse oma olemasolule, kõik põuas kiratsenud ja õitsemise vahele jätnud või hetkega ära õitsenud lilled oma niru olemise andeks ja üldse on elu veel väga mõnus. Kui nüüd must poriaeg veel peaaegu vahele ka jääks ja ilus paksu lumega talv kohe kohale marsiks, ei oskaks paremat tahtagi.
Siin siis minu väike valik (tegelikult on neid värvilaike ikka palju rohkem) sekundeerimaks kõigi teiste Aalujate värvilistele postitustele.
Sellel Thunbergi kukerpuul (oli vist 'Golden Ring') polegi tegelikult sügisvärvilised lehed, need on kogu aeg sellised. Aga marjad on küll sügiseselt punased. Tema oli minu nö starter (27.09).

Järgmine pilgupüüdja oli lamedarootsuline kikkapuu (8.10), kes nüüdseks ka oma need kaunid lehed maha visanud juba on, alles on vaid noorte okste lehed, mis üsna rohelised püsivad.

Täpsuse mõttes ütlen, et see imeline üleni punane mets-viinapuu kasvab hoopis lasteaia ja raamatukogu hoovis ühe surnud puu otsas, istutatud juba kunagi ammu piirivalvekoertekooli ajal. Tema oli juba siis punane (8.10), kui minu omad alles rohetasid.

Ja see vahtraleht on hoopis Ruhe kõrvalt, minu omad olid ka siis veel üsna rohelised, vaid kerge kollaka kumaga.

11.10, esiplaanil juba suures plaanis nähtud kikkapuu ja kukerpuu, taga vaikselt süttima hakanud läikiva tuhkpuu massiiv.

Vasakul naabri aiaservas kuldseks muutuvad vahtrad, keskel samuti naabri arooniad ja nende ees veel üsna tagasihoidlik äädikapuu. Kurdlehised roosid on aina rohelised ja isegi õitsevad natuke

Laiuv tuhkpuu on marjad juba punaseks küpsetanud, lehti veel mitte. Tema sisse pugenud värdforsüütia 'Golden Times' on aga selline värvikirev läbi kogu vegetatsiooniperioodi.

  Ikka veel 11.10, sama eespool üldplaanis lasteredeli taha jäänud äädikapuu lähemalt.

Üks kukeharjadest (vist Tiilt saadud), mis suvel säras kollaselt, on nüüd eriti värvikirev. Taga hiljuti Futult saadud kõrrepuhmas, mille nime ma muidugi ei mäleta.

Hariliku kukerpuu punaselehelise vormi seemik on Kadakalt pärit. Tema on selline põnev tegelane, et niikui sügisene niiske aeg tuleb, on tal peaaegu pidevalt kaunid piisad lehtedel. Marju on tal tänavu vaid paar üksikut, ehkki õitses ohtralt). Ega ma selle põua peale selle üle ei imesta ka.

Ja lähemegi sujuvalt 11. oktoobrist 12. oktoobrisse. No tõepoolest - neid värve lisandubki sinna aeda iga päevaga. Suvi otsa mõttetu rohutuustina tundunud Kadakalt saadud mingi siidipööris on nüüd tõeline pilgupüüdja. Kui muidu on tal ikka suvel ka pisut pikem kasv ja mingi aeg tulevad mõned õisikud ka, siis jällegi seda põuda kirudes oli ta tänavu tõesti muude püsikute varju jääv lihtne roheline tuust. Ja see mets-viinapuu, mis maja ees välisukse kõrval on, muutus äkki eriliseks vikerkaareks.

Nüüd aga juba 15. oktoober. Näärelehine roos muutus järsku kollaseks. Aga see üks punane oks, tuleb lähemal uurimisel välja, on tegelikult suve jooksul kannatada saanud, ripub pooleldi murdunult põõsa küljes, et vapralt mulle veel viimane etendus anda.

 Jälle üks ilus nimetu kukehari kivilast:

Õitsejatest on mul üldiselt plaanis veel eraldi postitus teha, aga see põõsasmaran jõudis siia tänu läikivale tuhkpuule. Tegelikult oli selle koha pildistamiseks totaalselt vale aeg, mingit efekti pildile ei jäänud. Kõrvaloleva pildi üksikutest okstest on tegelik värvide intensiivsus paremini arusaadav.

  Ja sama äädikapuu vaid 4 päeva hiljem. Puha leekides ju!

 Üksikud aroonialehekesed:

Korea kitseeelas (ikka Kadakalt kunagi saadud) sai samuti väga vales valguses pildistatud. No ei ole mul tervet päeva ka aega peenardes keerelda, et igaüks just oma parimas valguses pildile püüda. ;o)

Kaukaasia hanerohi 'Variegata' on ka üks neid, kes kogu aeg ilus kirju on, lihtsalt tema on sügiseks alati uue värske ja ümara puhma kasvatanud (kui ikka on meeles peale õitsemist tugevalt tagasi lõigata).

 Selle kukeharja juures pole ma küll enamasti nii kaunile sügisvärvile pihta saanud.

Veel üks, kelle pidulik sügisrüü koosneb miljonitest piiskadest, villane nõianõges. Tema tundis end tänavu ootamatult nirult. Kuum suvi peaks talle küll meeltmööda olema, aga eelmine talv oli see, mis põntsu pani. Vähemasti mulle tundus nii.

Sellele Tsiililt saadud helmikpöörisele aga ei meeldinud ei eelmine talv ega tänavune suvi. No vähemasti elus on, tore seegi.

  Pikalehisel kivirikulgi on oma kaunis sügisrüü, pigem küll alusseelik, kui nii võiks öelda. ;o)

Ükspäev jäi mulle FB mingi aiaringkonna postitus silma, kus keegi küsis ehmunult, mis tõbi tema hostat küll on tabanud. Eks see võib algaja jaoks küll pisut hämmastav olla, et hostad liigiti niivõrd erineval ajal ja viisil sügisele vastu lähevad. Mõni on roheline, seejärel kohe narts, teine kolletab, kolmas pruunistub, mõnel on vanemad lehed kollased ja südamikus alles uued ja ilusad rohelisekirjud... :o) Seda põnevam see nende kirev maailm ongi!

   No ja ikka need mets-viinapuud ka. Neid käi ja uuri lausa lehthaaval!

Ja veel viimased kaadrid köögiaknast. Homme ilmselt juba uus pilt - keegi lahkub lavalt, keegi siseneb, kellelgi on kulminatsioon käsil. Oi, küll mulle meeldib see teatraalselt värviline aeg!