Oma esimese sõnajala tõin ma töölemineku tee servast ja see näeb välja selline.
Kui ema-isa ostsid endale uue krundi, said nad sellega kaasa ka väikese lilleaiakese. Ja seal kasvasid need suured majesteetlikud sõnajalad. Suure hurraaga tõin sealt nii omale kui ka hoolealusesse aeda suure kivi külje alla (seal muru edeneda ei tahtnud) mõned pojakesed. Aga meie lahjas rannapinnases on nad taandunud peaaegu sama äbarikeks, kui need kohalikud. Lisasin tänavu neile natuke komposti ja mulda, ehk kosuvad.
Aga nüüd siis läheb määramiseks.
Ja siia mu tarkus lõppeski. Üritasin lugeda tunnuseid ja klapitada internetilehe omadega, eoskotikeste asetust ja kuju ei suutnud kuidagi määrata, ühel nad ikka olid, teisel nagu ei märganudki. Ka leherootsu karvasust ei suutnud ma tuvastada, ühel nagu oli neid tihedalt, aga teine ka päris ilma polnud. Seega - mina ajan käpad püsti. Kui keegi on nii spets, et oskab mõne mu sõnajala pildi järgi tuvastada, olen väga tänulik. Seda kõige esimese pildi sõnajalga arvan ise naistesõnajalaks liigikirjelduse järgi, kuigi bio-edu lehel antud pilt tundub täiesti teistsugune olevat. Ohtesed sõnajalad pole nad ükski (või ei suuda minu paksunahaliseks parkunud aednikukäed neid pehmeid leheotsi ogalisteks tunnistada:oP).
Aga mõistatusi on veelgi. Bio-edu liigituses pole sõnagi ühest imearmsast väikesest sõnajalast, mida siinkandis üsna tihti kividel kasvamas leidnud olen, pilti kahjuks hetkel pole. Appi tuli mu vana hea Metsa- ja niidutaimede raamat, kust leidsin, et tegu imaraliste (polypodiaceae) sugukonna esindaja kivi-imaraga. Sellega sarnaneb üsna tugevalt ka alumisel pildil olev kevadiselt rohevahetuselt saadud sõnajalg, ilmselt siis ka mingi imar. 
Et mu sõnajalateema juba metsast välja ronis, siis lisan siia lõppu ka Londonis silma jäänud imeilusad sõnajalad ühest kõrgpeenrast-aiajupist. Nende tuvastamisele ma ei loodagi, kui arvestada, kuivõrd võimatu on tuvastada kodumaiseid sõnajalgu hulgaliste juhiste abil.
Deia arvates on sellel pildil alumise sõnajala puhul tegemist Nipponi naistesõnajalaga. Aga ikkagi. Sõnajalad on ilusad. Sõnajalad on müstilised.
9 kommentaari:
Paljud s6najalad on t6esti sarnased ning raske eristada.Tegin Wisley aias ka erinevatest s6najalgadest pilte koos nende nimedega ning nyyd kui neid pilte sorteerin ning nimesid lisan tundub mulle nagu oleks yhte ning sama taime pildistanud palju kordi.
Sellega täitsa nõus, et sõnajald on müstilised. Olen ühes aias kohanud peaaegu 1.50 kõrguseid võimsaid sõnajalgu - lastel võiks seal vahel mõnus mängida.
Aga sellele viimasel pildil, kas seal pole mitte nipponi naistesõnajalg http://www.plantex.ee/?mid=3&lang=et&t=item&sub=11&id=1929
nu kudamoodi te neid linke panete - minul ei õnnestu
Kommentaaridesse ei oska mina ka linke panna.
Ma olen oma blogis sõnajalgadest kirjutanud, võibolla saad sa ka sealt veidi abi. Viimane on nipponi naistesõnajalg, temast on aretatud ka mitmeid sorte.
Sõnajalgade määramine on üsna raske ja mõnikord eristuvad nad üksteisest vaid mikrotunnuste poolest. Päris hea raamatu sõnajalgadest on kirjutanud Kai Rünk. Usun, et raamatukogudes on teda olemas.
muhedik - on sul kogemusi selle naistesõnajalaga. Kuidas ta siin meie kliimas käitub? Ja kas ta taluks ka natuke päikest?
Mulle ta hirmsasti meeldib.
Jah, mul kasvab turbapeenras tema sort `Metallicum` juba mitmeid aastaid. Aga mul on ta ikkagi varjus. Kui täpsemalt, siis tegemist on poolvarjuga, sest õhtupäike paistab talle peale. Ma arvan, et päris täispäikeses ta end hästi ei tunneks. Ja pinnase hoian seal suhteliselt niiske.
Kahjuks ei läinud mul need elulõngad ikkagi kasvama, või vähemalt on pealsed kuivad. No vaatame äkki hakkab keegi kevadel elumärke näitama!
Oih, kurb kuulda. Aga mul on neid poegi palju, saab veel katsetada. Väga paljud on läinud kasvama probleemideta, seega lootust on.
Postita kommentaar