Ka imesid sünnib veel :o))))

Selle minu ema üliümmarguse kassiisanda nimi on Intsu. Need pildid said temast tehtud möödunud aasta detsembris. Aga maikuus õnnestus tal lahtisest aknast välja lipsata ja tagasi ta enam ei tulnudki. Mitu kuud ema aina lootis ja ootas, aga lõpuks paar nädalat tagasi jagas laiali oma kassitoidud ja kassiliivad. Aga täna helises mu telefon ja üliõnnelik õhinas ema rääkis, et leidis oma aiamaa lähistelt Intsu üles. Kass olevat olnud samuti üliõnnelik, ei jäänud sammugi emast maha ja aina nühkis end mööda ema ja isa jalgu.
Huvitav seik, et eile juba oli ema teda kaugelt näinud, aga kuna sealkandis teisigi sarnaseid kasse, siis kindel ta polnud, aga hüüdis teda kiss-kiss. Selle peale oli kass küll korraks peatunud ja pead keeranud, ei enamat. Aga täna nägi ema ka kassi kõnnakut, mis oli ikka väga kodune ja peale korraks kiss'itamist hüüdis teda nimepidi. Selle peale oli kass täiesti seisma jäänud ja ümber keeranud ja hetk hiljem hakkas korraliku kiirendusega ema poole tulema. Usu siis veel, et kassid oma nimesid ega peremehi ei tunnista, et neil ainult territoorium tähtis on.
Igatahes on mul tohutult hea meel nii ema kui kassi pärast. Kassi figuurile, muide, tuli see paastu- ja liikumisperiood ainult kasuks. ;o)