Vihula Tagamõis.

Laupäeval olime teel Viru-Nigulasse, aga et minule sirgeid maanteid sõita ei meeldi, kolasime läbi ranniku kuni Rakvereni. Nii sattusimegi ka Vihula kanti. 2 valget väravaposti, mis teele paistavad, on mind ahvatlenud juba aastaid. Kuna seekord polnud meil kaasas ühtegi kannatamatu loomuga meesterahvast, põikasimegi sinna sisse. Mõisa peahoone ümber käis kõva ehitustöö ja see annab põhjust aasta-paari pärast tagasi minna. Aga Tagamõis oli ilusasti restaureeritud, seal töötas külalistemaja. Ja park paistis ka ilusasti korda tehtud olevat, seega suundusime väikesele jalutuskäigule.

Hiiglaslik elupuu varjutab väiksema mõisahoone peaaegu täielikult. Vaade mõisa veskitammile.

Mõned vaated mõisast läbi voolavale Mustojale, mis tänu paisutamistele küll rohkem jõe mõõdu siin välja annab.

Pardipere ehmatasime ka lendu.

Selliseid sillakesi üle oja oli mitu, aga peahoonele lähemad olid valgeks värvitud (ilmselt värvitakse ka see). Minule meeldis naturalsest puidust variant rohkem, sulandus paremini loodusesse.

Kompositsioon sõnajalgade ja väikese külmapunase vahtraga.

Aianurgas kõrguvast vaatepaviljonist avanes kena vaade. Tee taga on lausa suur paisjärv, mille juures ka supelmajake.

Ka põlispuudega pargile oli paviljonist hea vaade.

Selle vana puu on torm või äike maha murdnud, aga tema elutahet see ei murdnud - oksast on kasvanud üsna korralik uus latv.

Et lehise tüvi ka selline võib olla, oli minu jaoks muljetavaldav avastus.

Selliseid lehisehiiglasi oli selles pargis üsna mitu.

Lõppkokkuvõttes jäime äärmiselt rahule oma väikese vahepeatusega. Julgen soovitada ka teistele, aga eriti on ilmselt põhjust minna sinna, kui ka peamaja korda saab.