esmaspäev, 11. mai 2009

Imedest ja imelikkusest.

Esimene ime - buddleia ei külmunud tänavu sugugi lumepiirini tagasi. Kuna ta praegu veel üsna tagasihoidlik, on pilt paras peitepilt. Igatahes on kõige ülemine lehetutike ülemises pildiservas(keskel) ja juurekael pildi alumises servas, veidike paremal. Vahva, saab tänavu näha ehk tibake Inglismaa-mõõtu buddleiat kah. Amplimaasikad on imelikud - pooled elasid talve kenasti liiva sisse kaevatult ja adruga kaetult üle ja õitsevad (viljuvadki juba) hirmus uhkelt, aga rippuvaid võsusid ei taha enam ajada. Uued tänavused sirutavad neid juba küll.
Ja veel üks imelik ime - see kitsesokukene oli ühel ja samal päeval ühes ja samas kohas tee peal just siis, kui tööle läksin ja siis ka, kui töölt tulin. Muidugi kalpsas kohe puude varju, aga zoomiga sain ikka ta pildile. Ei tea, mida ta sealt tee pealt küll otsis? Ta nimelt lihtsalt seisis seal.

3 kommentaari:

MUHEDIK ütles ...

Ega need budleiad nii väga õrnad ei olegi ja tänavu oli ju ka ohtralt lund ja külma alla 20C oli vaid paar päeva. Inglismaa kasvu me neid ei näe, aga välja nad ka nii lihtsalt ei sure.

Hiline ütles ...

Mis sorti maasikas? Minul elasid (ja osad vist isegi õitsesid) kõik kenasti peenrasse istutatuna talve üle, isegi ühel taimel juurdumata kasvudki elus, aga vot mu toamaasikas andis küll veebruaris 2 marja ja siis hakkas närbuma, keegi oli juured nahka pannud, hea, et 2 juurdunud kasvu talve peenras üle elasid. Aga mu torumaasikad (kuumaasikad) jäid viimseni ellu, 2 toru jäidki püsti, ühe ma küll panin maha pikali ja kühveldasin lund peale, aga ei mingit vahet

Köögikata ütles ...

Ei teagi sorti, oli poes lihtsalt amplimaasika taim. Aga pooled ei elanud talve üle ilmselt selle pärast, et jäid juba kasvukas selle sügiselõpu suure niiskusega kiduraks. Hallitasid ja mädanesid.