Mitmesugust

Suveaeg tormab jälle, nagu alati. No miks tal ometi kogu aeg nii kiire peab olema? Olen vahepeal proovinud küll ka mõned oma õied purki püüda, aga see on ikka nii hämara ööaja peale jäänud, et pärast fotoringi enam üldse tulemustega rahule ei jää. Ja, et kiire ka, siis ongi see postitus mul mitu päeva poolikult ekraanil istunud. Proovin homme hommikul püüda mõned ilusamad pildid teha, aga ega kindel pole, mis vastu peab ja mis enne ära õitseda jõuab, seega otsustasin ikka selle postituse praegu ära teha.
Esimese teemana aga võtaks käsile oma tundmatu roosisordi, mille Thela lätlaste "Guna" arvas olevat. Nägin ju Tartus botaanikaaias tõelist "Guna't" õitsemas ja mulle tundub, et päris 100% sama ta pole, ehkki väga-väga sarnane. Erinevus on õie täidluses (mul täidlasem) ja pisut ehk ka varre okkalisuses (mul okkalisem). Siin piltidel tundub ka värv erinev olevat, aga tegelikult on see küll sama, lihtsalt Tartus oli päikeseline südapäev ja kodus õhtuhämarus.
Esimesel pildil siis tõeline "Guna" ja teistel minu roos, mis tänavu on pööraselt uhkelt õisi täis (proovin homme üldpildi ka teha).

Üks nadi varrepilt ka:

Ja siis peoga muid õisi. Ülekaalus on hetkel tähekesed, küll kollased, küll valged, aga leidub ka roosasid. Ja need hullutavad lõhnad, mis ümberringi heljuvad! Ehh, suvi!

Paremal pildil mu möödunud suvel Rahmeldajalt saadud balti sõrmkäpp, hästi äge, et ta juba õitseb. Muide, neljapäeval märkasin Lasnamäe kanalisse sisenedes (tulles Kunderi tänavalt) teeserva kallakul ka ohtralt lillasid käpalisi. Ei tea, kas kunagise loomaaia jäänuk või isetekkeline, aga äge igatahes!

Muhediku pojeng on samuti võimas (meie kidura maa kohta). Möödunudaastased tited on veel tillukesed ja pean külalastel pidevalt silma peal pidama, et nad neid tillukesi ära ei talluks. Ühe osaliselt tallusidki. Aga mismoodi sa pead seda silma peal, kui vahepeal oled mitu päeva tööl ära? Ilusa ja lihtsa piirde ideed ka pole tulnud. Vaatasin poes neid, mis sellel ühel ümber on, aga ei raatinud seda röögatut raha välja käia. Pealegi, ka selliseid on mul lapsed ratastega kõveraks sõitnud.

Ükspäev, olles üsna kutu meeletult pikast ja pingelisest kuulõpu-töövahetusest ja seejärel varasest tõusmisest korteriühistu veesõlme ehitusega seoses, võtsin kätte ja lihtsalt nokitsesin ilma plaanideta oma peenardes - lõikasin siit närbunud õie, sealt oksakese, teisalt sikutasin välja umbrohukese, aga suuremalt jaolt lihtsalt lõõgastusin ja nautisin. Ja siis, poolkogemata, juurisin välja terve suure kibuvitsapõõsa (mingi koerkibuvitsalise), mis küll parajasti õitses üsna kenasti. Algul läksin lõikama ära oksi, mis kõrvalmaja sissesõiduteele ette kaardusid ning mõnda kuivanud oksa ka. Aga töö käigus selgus, et sel väga vanal põõsal olid kallal mitmed haigused (lehed servadest pruunid ja närbumas, koor korpas, kohati oranžid roostetäpid ja varte alumine osa ka valge hallitusega kaetud) ja isegi noored võrsed juba tõbised, seega lõikasin ta maha, põletasin ära ja ka juured kiskusin välja nii palju, kui tuli. Aga nüüd mul küsimus - kui ma juurejääkidest täkrkavaid noori võrseid männi tüve lähistel paar tükki säästaksin, kas oleks siis lootust, et need haiged ei oleks? Sest iseenesest oli see kena kibuvits ja sobis sinna kohta hästi. Või oleks parem ikka plats muruks jätta ja niita-niita-niita ning roosilisi sinna enam mitte lasta?

Veel tähekesi:

Minu uus tilluke parukapuu on uhkelt õisi täis. Ja parempoolsel pildil lihtsalt vahva õhtune päikesekuma läbi iirise, sellesama, mille ma "Vitafire'ks" määrasin.

Ängelhein annab ka juba peaaegu pilvekese mõõdu välja:

Ja veel tähekesi:

Kuna sibulamugulad ja  porgandid mul ei kasva, redised, salatid ja muu selline kipuvad kuumas kuivuses õitsema minema, otsustasin tänavu oma köögivilja-europeenras hoopis suuremalt jaolt madalate suhkruherneste kasuks ja siin nad õhtuses päikeselaigus ongi ning nõuavad juba keppi ka:

Kui aus olla, siis mul on tippsibulaid lillepottidesse tipitud küll, aga põhiliselt selleks, et rohelist saada. Sest mugul ei kasva niikuinii rohkem kui pool sentimeetrit tippsibulast suuremaks.

See on üks ilus ja huvitav nelk - ülimadal ja tegelikult hästi tumepunane, aga millegipärast õiget tooni kuidagi pildile ei saa. Päevases päikeses ei suuda sedagi saavutada, siis on ta ainult üks kiiskav lärakas. Selle ma sain vist Deialt kunagi.

Roosa jumikas vasakul ja paremal jälle üks möödunudsuvine uustulnuk - elulõng, millest ma rohkem jälle ei mäleta. Igatahes tundub ta püstine olema.

Roosa täheke:

Kui juuli algas, algas ka minul elu esimene päris oma võrguluba ja käisime mehega kohe ka võrgul. Saak jäi kasinaks, vaid 2 lesta 2 võrgu peale, aga ühetuks ka ei jäänud, seega pole hullu. Rohkem katsetada pole saanud - liiga tuuline. Aga vast tuleb ikka mereilma ka veel, mul on luba augusti lõpuni, mehel septembri lõpuni.
Aga mõned mobiilipildid ka neist käikudest:

Reede õhtul pärast tööd käisime Keitiga end Kadriorus tuulutamas. Nägin lõpuks ka Jaapani aia ära, ehkki küll üsna pimedas juba, niiet kindlasti tahan ka valges seda uuesti uudistama minna. Ja isegi üks siil jalutas seal rahumeeli ringi. Paar eriti viletsat mobiilipilti ka mu sõnade tõestuseks:

Jalutuskäik Narva kohviku juurest Kadrioru tagumisse otsa ja tagasi oli parasjagu väsitav, nii vajusime vaatamata palavusele kosutavasse mõnetunnisesse unne, et nelja paiku uuesti tõusta, sest Keit oli tarvis lennukile viia (lendas kolme lennukiga nädalaks Bosniasse mingile projektikirjutamise seminarile).
Selline suhteliselt uneajatu aga tavapäraselt tore nädal oli. Nüüd ma vajun magama, et hommikul jälle kella peale tõusta - hambaarst ootab!