Megamõnus päev ehk sinna ja tagasi

Möödunud esmaspäeval plaanisin muru niitma hakata. Riputasin just pahaaimamatult öösel pestud pesusid nöörile, kui mu ümber hakkas üks tiirutamine pihta - küll läks üks naabri-sõbranna pesunöörist mööda ja meelitas, siis suundus teine kuurist ratast tooma ja tegi sama. Algul olin väga kindlameelne, et mina täna niidan ja et muidu ei jõua ma oma asjadega järjele ja et ma juba plaanisin sama matka abikaasaga ette võtta ja... Aga siiski osutus see mõte liiga ahvatlevaks ja kiirelt mõtlesin ümber. Isegi pesude riputamine jäi pooleli - tormasin tuppa, haarasin kiirelt mõned asjad, teavitasin jalutama läinud abikaasat oma plaanimuutustest ja juba ma ajasingi oma "suksut" välja. Kuna mobiil oli just tühjaks saanud, jätsin selle koju laadima ega muretsenud sugugi, sest sõbrannadel on ju riistapuud kaasas, kui miskit peaks juhtuma. Njaa, etteruttavalt võin öelda, et see oli väga hea mõte, sest vaevalt 10-15 minutit hiljem hakkas ülemus mind järjekindlalt taga otsima seoses teise administraatori südameprobleemidega haiglasse sattumisega. Eks tal raske oli muidugi, aga hakkama sai ja mina sain siiski selle oma mõnusa puhkepäeva pahaaimamatult maha pidada. Mis, nagu selgus, jäigi ainukeseks, sest juba järgmisel päeval pidin ootamatu olukorra lahendamiseks tööle kihutama. Ja tagatipuks kujunes asi nii, et minu homme algavale puhkusele eelnes plaanitud 2-päevase töönädala asemel hoopiski 5-päevane. Täna tunnen küll, et organism on juba nii kurnatud ja homsest oleks mul 2 nädala asemel hoopis 3-4 puhkust vaja, sest esimene nädal kulub ilmselgelt ainult selle nädala kurnatuse (144 tunni jooksul üle 60 töötunni) taastamisele. Aga see on hoopis teine teema ju, ma tahtsin me megatoredat matka hoopis kirjeldada.
Niisiis, plaan oli minna uue valmimisjärgus oleva kergliiklustee jupiga tutvuma. See kergliiklustee on plaanitud ühendama Koogi ja Neeme külasid. Esmalt sai valmis jupike keset Laheranna uusasumit, Metsahundi tee servas, siis pisut üle 2 kilomeetri Neemepoolsest otsast ja nüüd siis on valmimas hea pikk jupp Jägala-Joa külast Suka sillalt teiselepoole Jõesuud. Kahju, et vahepeal on veel 2 juppi puudu, need seisavad arendaja ja keskkonnaministeeriumi lahkarvamuste taga.
Esimesed pildid tegimegi pidulikult võssa lõppeva (või siis meie puhul pigem võsast algava, oleneb mispidi läheneda) teeotsa peal. Kirusime kruusast-liivast teele pealesõitu, aga nüüd, peale mullatööde lõppemist olen hoopis nõutu, sest (nagu autoga mööda vurades märkasin) see otsa juures asuv teeserv on kõik ära haljastatud, st, et sealt polegi plaanitud ajutist pealesõitu ja esimese teeristini on ikka päris pikk jupp tupikteed. Kuidagi tobe nagu!
Ühtegi mullariisujat teeotsa juures polnud ja nii me ei saanudki kõik korraga pildile, pidime vahetustega pildistama:

Järgmine vahepeatus oli Jõesuus, kuna Tiina pidi korraks asjatoimetustel käima, meie Nellega käisime seni Roccot imetlemas:

 Üks pisike maajalaõieke:

 Ja kassiristikuvälu:

 Väike snäkipaus:

 Ja juba olimegi juga vaatmas:

 Päris niru teine (enamus veest läheb ikka kanali kaudu joast mööda ju):

 Vikerkaarejupike joapritsmetes:

 Leotasime joapeal jalgu ikka ka:

Jäätised Koogi poest. Muide, märkasin, et lisaks suurele ukse kohal ilutsevale sildile "KOOGI POOD" oli jalgadel reklaamtahvlikesel vajalikuks peetud täpsustada, et see on Koogi küla pood. Ilmselt selleks, et möödasõitjad ei arvaks seal poes ainult kooke müüdavat. ;o)

  Jõelähtme jõe ületasime vesiveski juures:

 Koila külas põldude veeres:

 Taamal paistab kirikutorn ikka ka:

Golfiväljaku lähedal oli üks peenralill, täpsemalt küll ohakas, teeservadesse rändama läinud:

Mõnus lõunapaus golfirestoranis:

 Kitsejuustuga salat:

 Lepasuitsulõhega Caesari salat:

 Kanaga Caesari salat:

Enamus lähikondsetest ei saanud aru, miks ma selle pildi tegin ja veel postitasin ka. aga mulle meeldib:

 Mingi mango ja passioniga beseekook, täpset nime ei mäleta. Aga imehea oli:

 Mõned vaated restorani terrassilt ka:

 Sealt paeastangu juurest läheb alla kena asfaltteekene, paras meie teekonna jätkamiseks, mõtlesime:

 Golfiväljakutel oli mängijaid küllalt, aga ikka ei leidnud me endile pildistajat:

Ja siis asusimegi lennuga allamäge sellele pisikesele asfalt-teele. Ristmikul veel mõtlesime, et miks meile vastu vuranud teenindusmasina poiss muigab. Mina läksin kõige ees, aga, et nokamüts tuult alla ei võtaks, hoidsin nina üsna maas, kuni...
...vot, miks ta muigas!

Ega's midagi. Nalja sai nabani ja rühkisime aga tuldud teed üles tagasi, et õige tee valida. :oD Suuremaid teid on seal ikka pisut käidud, seepärast polnud edasine enam probleem ja peagi olimegi taas Jõesuus, rippsillal:

Ja ringiga tagasi oma kodustel kergliiklusteejuppidel. Metsahundi teel tegime vaarikapeatuse, seal pakuti vaarikaid lausa posti otsast:

 Tiina hindamas, et kas tasub siia suuremale korjele tulla:

 Ja Nelle ei saanud tükil ajal posti otsast alla, nii hea ülevaade ju:

 Järgmine peatus Punakivi rannas oli meile esitlemas lausa ekstreemspordi etendust. Aga esmalt tuli ikka varbad jälle ruttu likku panna. Ega ei või ju kindle olla,e t rohkem üldse seda suve antakse...

 Viimase jupi tagasiteest otsustasime pisut teisiti teha ja pöörasime läbi Ihasalu. Selgus, et Nelle ei teagi täpselt, kus sealne allikas asub ja muidugi näitasime selle talle ära. Ja muidugi tuli ka vett maitsta:

Ja siis piilusime ka kõrvalasuvasse nõukaaegsesse vale-allikasse ning leidsime, et seal lõksus hulbivad konnad. Asusime päästeoperatsiooni korraldama, aga vaid üks konnake õnnestuski päästa, teised pagesid kõik ruttu sügavale peitu.

 Meie ustavad suksud:

Oli megatore matk ja ma olen teile, kallid sõbrad, südamest tänulik, et te oma jonni ei jätnud ja mu ära meelitasite. Sai reedel lõpuks ka see muru ära niidetud ja polnudki katki midagi. Ma peangi rohkem õppima aega enda jaoks võtma ja mitte tegema ainult kõike seda, mida PEAB.