Pisut siit ja pisut sealt

Neljandiku juurde külla minnes võtsin kaasa ka pisut külakosti. Midagi suurt polnud kahjuks aega teha, aga väike mälestus võiks ju ikka olla. Tunnistan ausalt üles, et esimene, tarbeesemete komplekt, on tegelikult taaskasutatud. No tegelikult kasutatud neid küll enne ei olnud (sest meil on niigi liiga palju võinuge ja lauakesi), aga saime need ise kingitusena oma küttepuude firmalt ja seal olid peale kuumtembeldatud selle firma rekvisiidid, mis ma rukkilillelaadsete õite alla ära peitsin. Kui juhtub, et Neljandiku peres on samuti liiga palju neidsamuseid köögiriistu, siis võib samuti need kerge südamega lihtsalt edasi kinkida, küllap kuskil leidub keegi, kel just parajasti neid asju vaja on.:oD

Aga see teine asi on küll praktilise rakenduseta, kuid täiesti unikaalne ja selle puhul loodan tõesti, et see Neljandike imearmsas kodus ühe kena nurgakese leiab. Lauatükikese leidsin Rammu saare rannalt ja proovisin "Rahmeldajat teha" ehk puujoontest midagi või kedagi välja võluda (üliilmekad silmad olid juba kohe olemas). Mere ja päikese poolt kenaks värvitud puitu mina ka enam üle värvida ei tahtnud ja nii ta selline lihtne saigi. Minu kallid Aalujad jõudsid sellele juba nimegi panna - "Kata püüab lesta". :o)

Vahepealsed kuumad päevad olid sellised, et enne hilist pärastlõunat ei jaksanud midagi asjalikku teha ja nii käisin mehega jälle lonkimas.
Sadamas on juba kangesti palju igasuguseid sõiduvahendeid, isegi üks kuldpruun skuuter jäi pildile:

 Ja merel liiguvad, nagu kevadel Itaaliaski, mitte purjekad, vaid hoopis mastikad:

 Meri ise on aga nii pagu, nii pagu:

Proovisin viimased rannamõnude nautijad ühele pildile püüda, aga nad paiknesid nii hõredalt, et keegi ei näegi neid siin niimoodi:

 On kanarbikkude tippaeg:

 Ja põud on napi nädalaga kaskedest (ja pihlakatest) jagu saanud:

  Tõeline kaunitar:

 Väga värvikirev:

 Kool on varsti algamas:

Minu tänane kurgisaak (esimene), aga kahjuks täiesti kibe. :o( . Seemneid ma ise ei ostnud, kellelegi lastest kinkis keegi need. Sort on 'KrakF1', pakil on kirjas, et sobib konserveerimiseks ja hapendamiseks, polegi kirjas, et kibeainevaba. Eks siis peab lootma, et mingi päev tuleb neid nii palju, et saab ka ühe purgikese täis...

Üks vana võlg, st tahtsin ammu juba demonstreerida ägedat kingitust, mille Keit oma endistelt korterikaaslastelt sünnipäevaks sai. Poisid valmistasid täiesti ise sellise tõelise kasemügariku peal "kasvava" seenepere-öölambi, millel programmeeritud värvimuutustega led-lambikesed ja toide käib arvuti  USB-ava kaudu, saab ka adaptriga seinast. Ma olen täiega sillas siiamaani. :o)

Täna oli megatore päev. Üle mitme nädala sadas hommikul tükk aega. Mõne suurema puu alune jäi küll pisut kuivaks, aga enamus peenardest sai ikka korralikku kergendust. Ja siis ma tegin pannkooke, sest sai oli majapidamisest otsas ja hõikasin selle ka Aalujatele FBs maha. Ja ma saingi omale õhtuks külalised, terve autotäie rõõmust rõkkavaid tegelasi tibatillukestest päris suurteni välja ja nad tulid koos uue toalillega. Mul on nüüd ka imearmas ripp-kivirik. Ahjaa, Tii, Sinu huulhein tunneb end ka väga hästi, õitseb ja tekitab ohtralt juurdekasvu, aga pilt on ununenud tegemata ja praegu on liiga pime.
Koogisöömise alla ja peale suutsime me Lillekasvatajaga teha lausa poolteist aiaringi (no mul pole ju eriti aeda ka). Nii tore oli! Teinekordki võiks mõni hea sõber sedasi sõnasabast haarata ja koogile tulla.

Tänane uus õitseja on Kadakaga koos hangitud pinnakatteroos 'Candy Cover':

Hostal 'June' on põnevad õisikupussakad ja paremal pildil on lippia, hetkel väga kaunis faasis väga aromaatne magus vürtsitaim, mis küll kahjuks on meil külmaõrn, aga suutsin ta möödunud aastal toas ületalve hoida ja tagasilõigatud tüügastest kena uue taime kasvatada. Ega ta toas eriline vaatepilt polnud, eriti vastu kevadet. Nüüd ma ei teagi, mida temaga tänavu teha - kas jätkata sama rida või katsetada maha istutamist. Ilmselt oleks targem seekord siiski veel tuppa viia ja järgmisel kevadel kohe potist välja sooja kohta istutada, sest praegu ei jõua ta enam korralikult juurduda äkki.

 Mitmed roosid on juba lõpetanud, aga 'Schwartze Madonna' esimene õis on just praegu kõige-kõigem:

 Mõned pildid ka mu praegusest tohuvabohust. Väljakaevatud taimedest osa, st totaalne potihullumaja:

Ja songermaa. Mingi ülalt meetri ja alt kahe meetri laiune sektor tuleb veel üles kaevata, siis võib tänavu pooleli jätta, sest täna haige ranne ja halastamatult homme lõppev puhkus näitavad, et mu võimetel on piirid ning kõike ma küll ära kaevata ei jõua. Aga kuskilt sealt 'Herbstfreude' juurest saab loogilise piiri sisse vedada ja seda võimast iludust ma just tema kõrghetke eel küll enam liigutama ei taha hakata.

Nuputasin tükk aega, mismoodi seal kivilas oma soovitavad istutused ühendada - tahan kindlasti kuiva kallakuga alpiaiaosa mininupsikutele ja samas ka mitmeid kauneid puhmikuid, kuid külg-külje kõrvale neid panna ei saa, puhmad lämmatavad minid lihtsalt ära. Samas ei saa ka kogu ala teha alpinaariumiks, sest kivila alumine serv kipub suure lume talvede järel sulavette jääma, mis puhmikutele küll midagi ei tee, mägisibulaile ja muudele hellikutele aga üsna tõenäoliselt saatuslikuks saab. Ja jällegi pole mõtet alpinaariumit mujale teha, sest see lõunasuunas keldrimüüri äärne kõrge kruusane-liivane ala naljalt muud kasvatada ei taha. Nii jõudsingi lahenduseni, mille Lillekasvataja samuti heaks kiitis. Tuleb peenar paerajaga pooleks teha. Rajast ühele poole jääb suurte kividega ääristatud kõrge alpiala ja teisele poole madalam puhmikuala. Ja ärge tulge mulle rääkima, et maakivi ja paas korraga ühte peenrasse ei sobi - sedasi on nad olnud siin enne, on praegu mu mägisibulajupis ja saavad olema ka tulevikus. Mind ei häiri ja keda häirib, tehku omale oma aed.
Oi, aga tegelikult ei olnud ma ju üldse aianduslikult sõjakas, ärritusin hoopis kirjutamise ajal juhtunud seiga peale. Nimelt lendas tsipake aega tagasi (kell üks öösel!) me teise korruse aknasse mingi kivi või käbi vms. Õnneks klaas jäi terveks. Aknast vaadates ei näinud kedagi, aga rahu ma ei saanud ja läksin vaikselt välja. Kahe maja vahel seisis kaks piitspeenikest kapuutsides nolki (ülipikk tumedas dressis ja lühem helehallis dressis), kes mind märgates kohe jooksu pistsid ja kaugemal mändide vahel lõkerdama hakkasid... ma tõepoolest sooviks, et mammad, kes ehk mu kirjelduse peale oma võsukesed ära tunnevad, neile pisut mõistust pähe paneks, et neist päris idioote välja ei (taand)areneks. Praegu tundub küll sinnapoole kiskuvat.
Head ööd!