Nädalavahetus ratastel

Alguse sai kõik tegelikult juba 12. märtsil, kui mu abikaasa leidis sooduspakkumise kontserdile, mida ta külastada tahaks. Uuris siis minult ka, et kas ma saaks talle sohvriks olla? Mõtlesin kiiruga, et see ju augusti keskpaik, kui mul puhkus ja vastasin jaatavalt. Mõeldud-tehtud ja mees ostiski ära 4 piletit Haapsallu 22. augustiks kontserdile "The Lady in Black meets the White Lady". Seejärel otsustasin ma sündmuse kohe ka oma moblakalendrisse kirja panna, et ei ununeks ja et ma sinna juba midagi muud ei planeeriks...
...
...
...No mis te arvate, mis mulle sealt kalendri augustikuust vastu vaatas? Külateatrite festival 21.-23. augustil Palamusel. Siis mul tekkis paanika, aga kuna piletid olid juba ostetud, ei jäänud muud üle, kui kärmelt Merikesele helistada ja paluda tal proovida meie esinemine kas reedesse või pühapäeva sättida. Õnneks see ka õnnestus, aga pühapäeva hommikul ja juba kell 11.30. Oeh! Pisut kurnav küll, aga mitte teostamatu.

Niisiis veetsin reedese päeva kodus võimalikult palju ette puhates ja jõudu kogudes (loe: ei teinud kohe mitte midagi) ja laupäeva hommikul startisime nii vara, kui minu kauamagav pere ärgata suutis. Esimese käigu tegime hoopis Lasnamäele ning ostsime ära kooliasjad, sest september läheneb hirmuäratava kiirusega (poearve suuruse tahaks küll ära unustada, kusjuures hilpe me sugugi ei soetanud, ainult ühed odavad botased sisetundideks ja kirjatarbeid). Ja siis keerasime kohe autonina Ellamaa poole ja surusime gaasi nii põhja, kui märgid lubasid.
Ellamaal oli väga kuum ja päike huugas täiega taevas. Kuna ma ei leidnud kiiruga kotist oma elupäästja-nokatsit üles ja pere jäi ka lauspäikeselisse parklasse istuma, proovisin oma tiiru nii kiiresti ära teha, kui vähegi suutsin. Arboreetum ja muu jääb taaskord teiseks korraks tutvumiseks. Otsisin üles ainult omad inimesed, keda kallistada ja tervitada, ajasin näpuga moblast järge, et kätte saada Neljandikule õiged kõrrelised ja otsisin Nurga juhendaja abiga üles ka ühe taime, mida mul varsti kingituseks viia on vaja. Aga loomulikult ei suutnud ma kiusatusele täielikult vastu panna ja ostsin ikkagi ka omale kaks taime - rauklaugu ja läiklubika. Ja juba me vurasimegi Risti poole, mõtetes Neljandiku mõnus varjuline lehtla, kus kuumusest natuke hõlpu saada.
Kui olime auto õnnelikult täiesti värava ette ära parkinud (muide, minusugusele jupatsile see maal ikkagi kaugelt kätte ei paista, ikka alles päris maja juures), teatas abikaasa mobla tähtsalt, et nüüd tuleb veel üks minut jalgsi käia. No ma ei tea, isegi tigu läbiks selle vahemaa vist kiiremini. Või arvestas guuglionu juba kohe selle sinna sisse, et meil oli ühtkomateist vaja pakiruumist välja tõsta. Aga sel juhul pidas ta meid jälle ülehelikiirusel liigutajateks. :oD
Neljandiku juures oli nii mõnus olla ja ma tänasin õnne, et igalpool mujal olin kiirustanud (pere isegi imestas vahepeal), sest nüüd sai rahulikult nautida kõike - maitsvat einet lehtlas, toredaid lapsi, lõbusa pereisa pajatusi, lahkeid naabreid ja kõige rohkem ikka kahe aiahullu aiatuuri.

See kipslill lehtlaveeres oli võrratu:

 Hehee, Neljandik, ma kodus vaatasin, et minu pärl-hõbelehe õied on ikka täitsa samasugused :oP

 Lopsakus:

 Ununes küsimata, mis selle kõrrelise eestikeelne nimi on? Juus-stepirohi

 Nii armas päkapikula:

 See päevalill...

 Minul see kaunitar juuri alla ei võtnudki, läks hoopis enne mädanema:

 Nii armas madal buddleia: 'Flutterby Lavender'

 Mis see oli, kas kuldkann? Harilik kuldkann 'Elfenbeinglanz'

 Ilus särav kurereha:

 Ja see roos oli tõeliselt võrratu:

 Imeilus hosta, mille nime ma jälle ei mäleta:'Paradise Island'

 'Aspirin' meeldis mulle juba kunagi tööaias, aga sellise iluni mina ei jõudnudki:

Aga iga ilu saab ükskord otsa ja nii pidime meiegi Haapsalu poole edasi vurama, et ikka normaalne parkimiskoht leida. Suur tänu siinkohal Neljandiku kaasale, kes mitu hüva vihjet andis, need toimisid väga hästi ja meie kontserdikülastus sujus väga ilusasti.
Et me nii kiirelt ja kenasti pargitud saime, otsustasime kohe mitte lossiplatsile siseneda. Kuna Triinu vajas WCd ja me kõik jahutavat sõõmukest, otsustasime mingi kohviku otsida. Esimene teelejääv asutus oli Hermani baar, mis oma ohtrate värviliste patjadega mu seljaprobleemidega mehe kohe ära võlus ja sinna me siis maandusimegi. 

Kuna kõhud olid kõigil ikka veel kõvasti Neljandikupere maitsvast (isesuitsutatud kanaga!) salatist ja küpsisetordist täis, piirdusimegi vaid jookidega. Ja tegime ühe Yatzy ka, kus sedakorda minul kõige paremini täring jooksis - ei tulnud ühtegi nulli ja kõikvõimalikud boonused olid ka minu päralt.

Ja siis oligi paras aeg kontserdile suunduda. Leidsime omale mõnusa pesakoha müügiputkade taga künkanõlval, kust putkade vahelt avanes päris hea vaade otse lavale. Üsna kaugel muidugi, aga puude varjus ja heli oli ju hea ning kruvisin kaamerale otsa "pika toru", seda sai lisaks pildistamisele ka pikksilmana kasutada. Oli veel üks hea nüanss selle pika toru juures. Olen nimelt alati peljanud inimeste, eriti võõraste  pildistamist, ehkki teiste tehtud kauneid fotosid naudin küll ja kangesti tahaks isegi mõne vahva hetke tabada. Sest parimad ja ilmekamad pildid tulevadki, kui inimene sulle ei poseeri vaid tunneb end täiesti vabalt. Sellise toruga ja sellises kohas on hea harjutada, sest ega ümbritsevad inimesed eriti tähelepanu ei pööra ja aru ei saa, mida sa parajasti pildistad, lähedat või kauget objekti või vaatadki ainult niisama. Seega tegin päris palju portreid, aga erilisi pärle sealt kohe siiski ei kukkunud ja üles panema ma neid siia ka ei hakka, seegi tahab julguse kogumist ja harjutamist. Siiski teen ühe erandi, sest selliseid stiilseid eakamaid rokkareid proovisin nimme tükk aega tabada, kuna nad kuuluvad 100-protsendiliselt just sellise kontserdi pildiritta mu meelest. Mõned sellised ikka aeg-ajalt käisid õlleputka juures, aga ühegagi ei tekkinud sobivat hetke klõpsu tegemiseks kuni järsku tuli üks härradepaar just otse minu poole. See oli ikka megakiire klõps, aga kätte ma sain oma pildi. :oD

Ülejäänud piltidega on tegelikult nii, et paljude puhul ma tõelist autorit ei teagi, kuna aeg-ajalt haarasid ka lapsed kaamera oma kätte ja katsetasid selle pika toruga pildistamist. Aga, nagu minu puhul ikka, on ka seekord hulgas palju looduspilte.
Alustas Blind. Pisut igavavõitu kontserdiosa, sest lavalist liikumist praktiliselt ei olnudki ja sõnadest eriti aru ei saanud. Muusika oli ju päris OK ja, nagu abikaasa kommenteeris, siis laivis kõlas nii mõnigi raadios igavana tunduv lugu päris hästi.

Aga kas tõesti oli esinemine nii igav, et õlleputkaga tõtt vahtimine oli põnevam ajaviide?

 Meile varju pakkunud vaher oli nii köitev, et seda pildistasime mõlemad Triinuga:

 Elephants From Neptune - juba pisut ägedam muusika ja pisut rohkem liikumist:

Ja Eesti klassis juba tõeliselt kõva tegija - Terminaator. Siin oli kõike - ohtralt liikumist, värvidemängu, sooja ja südamlikku publikuga suhtlemist. Sinna otsa veel ammu südamesse pugenud sügava sõnumiga laulud ja kokku saigi puhas nauding!

Õhtu naelaks oli muidugi Uriah Heep. Nii kuulsa bändi kontserdil pole mina enne käinudki. See oli äge, tõeliselt! Enamuse ajast olin küll vabatahtlikult teki- ja kotivalvur ning lasin ülejäänud pere lava ette nautima, aga korraks lasti mindki sinna. Pidistas siiski Triinu. Neid pilte Bernie Shaw'st sai tõsti palju, aga nad on kõik nii lahedad ja emotsioonidest tulvil, et ma kohe pean nad kõik siia letti laduma:

 Üks minu ankrupositsioonilt tehtud pilt ka:

Aga, et liiga pimedaks kiskus juba, panin kaamera hoopis kotti ära. Ürituse finaaliks olnud suurt ilutulestikku ma ei pildistanudki. Ausalt öelda mulle eriti nii ei meeldigi, kui see kõik su pea kohal mürtsub-plärtsub, niiet vääna kael katki ja vaatamata prillidele on silmad sodi täis. Kodus teise korruse aknast üle küla Ruhe esiseid ilutulestikke on märksa toredam vaadata. Ja neid on ikka õige võimsaid siin suve jooksul olnud. Aga lapsed, eriti Triinu, nautisid küll.
Lossihoovist välja pääsenud, järgisime järgmist külast saadud kasulikku vihjet ummikute vältimiseks ja tegime ühe kauni öise jalutuskäigu promenaadile:

Seejärel saimegi suhteliselt rahulikult sellest toredast linnast lahkuda. Kahju muidugi, et juba lahkuma pidime, aga mis parata, kui aega nappis. Igatahes olime suhteliselt saba lõpuosas ja kui olime teinud veel väikese haagi Ristile (sest me lestakarp oli maha ununenud ja rippus seal värava otsas koos tomatitega, suur tänu, Neljandik!), oligi meist veel vaid kümmekond autot möödumas ja edasi võis rahulikult teed jätkata. Eelnevalt kaarti uurides olime küll leidnud, et ajaliselt otsetee võitu ei anna, küll aga lootsin rahulikele teedele, kus pimestavaid vastutulijaid ei ole ja nii pöörasime Riisiperest Haiba peale. Uskuge või mitte, aga ka seal, isegi ka kõige kruusaema teelõigu peal, tuli meile iga minuti-paari tagant mõni auto vastu. Mitte ei saa aru, mis need inimesed keset ööd ringi uhavad. ;o) Igatahes olid need põnevad ja käänulised teed ja une pealetikkumist karta ei tarvitsenud. Kohati, kui kruusatee kohal veel udu ka oli, ei saanud üldse aru, kust see tee läheb ja pidi hoo täiesti maha võtma. Kahju ainult, et ümberringi nii pime oli, sest Haibas, Hageris ja mujal sealkandis pole me keegi enne käinud.
Tundus, et guuglionu oli arvestanud nii kruusa, pimeduse kui uduga, sest Kosele jõudsime enam-vähem minutipealt. Kärmelt pugesime ema poolt juba valmistehtud vooditesse ja juba ma norskasingi, nii et hommikul ärkasin isegi pisut enne kella. Hommikul avaldas ka isa soovi oma noorpõlvemaile kaasa tulla ja nii jätkasin teed kahekesi. Pere pidi algsete plaanide järgi vanaema rõõmustama jääma, aga kuna selgus, et vanaema omale Pakri poolsaare ekskursiooni oli sebinud, siis tuli välja, et kallid külalised jäid täiesti omapäi rahu ja puhkust nautima.
Meie aga vurasime Palamusele, kus ma jälle lambaks kehastusin ja tegime oma etteaste ära. Väga hästi läks - tagasiside oli hea, nõuanded väga kasulikud ja lõppkokkuvõttes saime veel lavastuse preemia ka. Elamusterohke ööpäev ja taaskord ülikuum päev hakkasid oma mõju avaldama ja mina muutusin uniseks. Isegi pildistada ja ringi vaadata ei tahtnud, pigem tahaks ükskord perega korralikult muuseumi ja ümbrust uurima minna. Häbi küll, aga ma polegi seal enne käinud. Paar klõpsu siiki tegin, nö süütõenditeks, et ma ikka kohal ära käisin:

Tagasitee läks juba ilma suuremate elamusteta, kui ohtrad loomalaibad teel välja arvata.
Ema juures korjasime veel kiirelt pisut mustsõstraid toormoosiks kaasa ja tõingi pere koju. Kiirevõitu oli ka, sest Triinu asjad vajasid taas pesemist ja pakkimist, pidin ta esmaspäeva varahommikul Tartu bussile viima. Vaene laps on kogu oma suvevaheaja veetnud ajusid ragistades ja veedab nüüd nädalat teaduslaagris. Parimad neist lähevad Eestit esindama Koreasse olümpiaadile. Eks ma muidugi üheltpoolt loodan, et ta saaks head tulemused ja pingelise suve boonuseks reisi Koreasse, teiseltpoolt aga pelgan ka, kui ta peaks sinna valituks osutuma... aga tegelikult tahtsin öelda, et selle hilisõhtuse pesupesemisega ma pelgasin, et oma teksad peab ta küll läbimärjalt kaasa pakkima, sest meie kastest tilkuval külmal ööl nüüd vaevalt midagi kuivab. Suur aga oli mu üllatus hommikul, kui põud oli nii kaugele jõudnud, et kastet praktiliselt polnudki, öö oli soe ja teksad peaaegu kuivad, vaid värvel pisut niiskevõitu.