Juba pool septembrit läinud. Kivila muutumismäng

Täiesti müstika, kuidas aeg kaob. Alles see kool jälle algas ja juba on pool esimest koolikuud läbi...
Nagu eelmises postituses kirjutasin, sain eelmise nädala alguses paar lisapäeva vabaks, jõudsin oma kivilaga lõpuks enam-vähem järje peale. Tegelikult on küll pool kivilat veel ümber kaevamata, aga see jääb küll järgmiseks aastaks. Tänavu sai päikeselisem pool tehtud ja see on sellise töömahu juures juba hea saavutus küll.
Niisiis, kui olin kõik taimed ja suuremad kivid ning umbrohujuured peenrast välja kaevanud (selleks kulus tööpausidega paar nädalat), läksin poodi juuretõkkekangast ostma, sest väga paljud pahalasejuured ulatusid sügavale kaevatavast alast allapoole kruusa ja keldrimüüris kinni olevate kivide vahele ja neid kätte saada oli võimatu. Poes hakkas mul muidugi rahast kahju ja lõpuks ostsin musta multšikangast, mille juures oli öeldud, et takistab umbrohtude juurdumist, aga sobib ka peenra põhja pinnasekihtide segunemist takistama. Seega tegin selle kahtlasevõitu katteloorist vaid natuke paksema asja pisut kindlamaks pannes kanga peale veel ajakirjakihi.
Et aga kogu see kupatus sinna mulla alla saada, tuli ju muld eest ära tõsta ja pärast peale tagasi panna. Alustasin ülemisest servast ja kerisin kangast jupphaaval allapoole. Rassisin ja arvutasin ja arvan, et oma 5 kuupmeetrit sai seda mulda läbi lapatud küll, oeh. Kusjuures muidugi korjasin veel ohtralt juurikaid ja (grrrr!) veel ohtramalt traatusse sealt kokku. Igatahes kulus mul terve üks päev sellele lappamisele. Nojah, tegelikult muidugi mitte terve päev vaid aeg hommikusöögijärgsest õueminekust õhtusöögieelse tuppatulekuni, nii umbes 5-6 tundi.

 Järgmine päev kulus kivide paigutamisele. See oli juba märksa lõbusam ja pisut kergem töö.

Kolmas päev oli õige mõnus, siis sai istutama hakata. Aga enne veel käisin oma eelmisel aastal tehtud kivilajupikese trepiastmeid pildistamas, sest Aalujatel oli Lillekasvataja algatusel ja Suvelillekese õhutusel nüüd ja kohe vaja näha, kuidas mu paekivide vahed tavalisi mägisibulaid täis kasvatatud on. Näitan siis teistele ka:

 Näoraamatu loodusfoto-mängu jaoks üks kiire klõps unisest lepatriinust ka:

Ja siis ma paigutasin ja paigutasin. Nuputasin ja kujutlesin ja üritasin kuidagi kõik soovitu ära mahutada. Väga raske oli ja, kui aus olla, siis tahaksin sinna veel kolida või hankida igasuguseid vahvaid taimi, aga mitte midagi ei mahu. Niigi läks asi jälle liiga tihedaks.

No tegelikult ju mõned tillukesed tegelased mahuks suurte äärekivide vahelistesse tühemikesse, aga need peavad olema tõesti hoolega valitud sobiva kasvukombega tegelased. 

Need kaks mägisibulat päästsin möödunudaastasest peenrast teiste vahelt litsumissurmast ära. Tegelikult said veel paar-kolm nimetut sorti omale uue koha uues peenraosas, sest see esimene istutus sai, nagu Tistou mulle kohe ennustas, tugevalt liiga tihe. Aga nemad kahekesi olid päris üksikud. Esmalt ma pidasin neid tegelikult samadeks sortideks, mille külje alla nad tookord istutasin, kuid aegamööda näitasid nad õigetesse kasvutingimustesse saanuna oma tõelist palet ja üks neist (ei mäleta kumb) oli mingil hetkel lausa leekivpunane. Eks aeg näitab, kes on kes.

Proovisin küll samal õhtul peenrast ka üldpilte teha, aga päike oli juba liiga madalal ja kivid kastmisest-pesemisest märjad ja tulemuseks olid mittemidagiütlevad kaadrid. Seega otsustasin, et aega on selle presenteerimisega. Pealegi on peenar veel niikuinii poolik, pinnakattekivikesi jäi päris palju puudu.
Vahepeal tuli mu pikk töine nädalavahetus. Ei saanud Neeme küla sügislaadale, ei saanud Võhmasse Juurikale. Kuid siiski otsisin laupäevaks omale asendaja, sest käisime emaga hoopis Tartus meile väga kalli inimesega viimast korda hüvasti jätmas. :o( Sellisel puhul kahjuks sobivat aega kokku leppida ei saa. Selliseks asjaks sobivat aega ei olegi tegelikult, sest sellised asjad võiks üldse olemata olla.

Tartust pidin kiiresti tagasi Tallinnasse kihutama, sest Triinu ja ta sõbranna oli vaja noortejooksult koju toimetada. Kasutasin siis juhust, et linna oli vaja sõita, ja käisin tõin Tii juurest vahelaost oma tavaari ära. Kahjuks oli aeg tõesti napp ja mõnusaks kohvetamiseks aega ei jagunud. Kiire pilgu viskasin siiski peale Tii hetkekaunitaridele ja siis laadisin selle üüratu laadungi autole. Jummel küll, mida kõike seal oli! Ma pooli asju ei mäletagi, nagu näiteks, mis päevaliilia see oli, mille Kris mulle Hiiumaalt saatis? Igatahes suured tänud nii Krisile kui Togramile! Ja muidugi megasuured tänud Tiile, kes mu kaupu ustavalt ladustas ja poputas ning lisaks mulle oma aiast veel 3 astilbet, imeilusa roosi 'Liisa' ja peotäie seemneid kaasa pakkis! Sealt aiast ma tulen alati nagu Jõuluvana juurest, ausõna. :o)

Täna (oih, eile) üritasin siis oma kivila uue näo pildile saada (üks pisut kauge enne-pilt ka, ma paremat ei leidnud hetkel). Kuid reaalis on ta ikka palju parem, ei oska ma asja olemust pildikasti püüda. Ja need kivikesed sealt pinnalt on ikka veel puudu. Aga küll jõuab, peaasi, et taimed juurduma saavad hakata.

Niisugune imepisike kribal oligi mu hokkaido kukeharjast "Lidakense" selles 10-aastases kivilavaibas ellu jäänud, aga ma loodan, et ta nüüd kosub ja saab jälle uhkeldama hakata:

 Minu kõige uhkem uustulnuk, ostetud Riho Teraselt - pikalehine kivirik:

 Hommikukaste jätab tema südamikku armsaid pärleid, aga pildile need eriti jääda ei tahtnud:

Selle värd-kukeharja 'Purple Emperior' sain kunagi Futult ja sellega on mul oma sisenali. Koolitamata võhik, nagu ma olen, arvasin seda olevat kõrge tumepunase kukeharja titeks, istutasin ta teise suure naabrusesse ja jäin ootama tema suureks kasvamist. Tutkit! Järgmine aasta - ikka samasugune. Ülejärgmine aasta - ägedad naabrid ähvardasid ta üldse välja süüa. Ja siis alles taipasin, et see polegi kõrge kukehari. :oD Nüüd on temagi kõrgele poodiumile rõduserva tõstetud ja loodetavasti hakkab veelgi rohkem särama.

Paeraja pragudesse veel väga palju sibulikke ei jagunud, aga eks pisitasa saab seda mustrit jätkata. Need tavalised (ma ei tea, üks on vist võsund-liivsibul, aga mul on neid 2 pisut erinevat tegelikult) poetavad oma pabulaid ju väga tragilt.

Mõned pildid teistest tegelastest ikka ka.
Valge merikann kesteabmitmendal ringil ja paremal pildil on õunmünt.

 Napoli alpikann. Loodetavasti see, Riho Terase seemik, peab paremini vastu kui mu eelmised poemugulad.

 Jee, minu esimene tomat. Ei tea, kas mõni veel üldsepunaseks jõuab minna?

 Esimesed sügislilled, üsna näritud olemisega:

 Rosa glauca, siit pildilt muidugi väga aru ei saa, et tegu on punaselehelise kibuvitsaga :oD:

 Ilmselt palju kordi küsitud, aga mina ikka kohe vastust ei tea. Mida teha sellise albiinooksaga kontpuul?

'Hertsog' ja 'Upitsa täidisõieline' - kas ongi nii sarnased või on mul kogemata mõlemad upitsad või mõlemad hertsogid? Muhedik, aita, Sina tunned neid nagu oma lapsi! Mimu mõlemad on jõulise kasvuga, kõrged, hilised, täidisõielised:

 Lamedarootsulise kikkapuu imevigurid:

 Kukerpuu 'Golden Ring':

 

 Tiilt möödunud aastal saadud astilbe:

Kui eelmisel sügisel pidi sellelt, samuti Tiilt saadud karuputkelehiselt elulõngalt 'Praecox' õisi ükshaaval taga otsima, siis tänavu on ta juba väga õierohke ja särav:

 Naabrite arooniad, mille üle ja läbi aia koolduvatelt okstelt meie vilju nautida saame:

 Kidur, kuid armas floksike ja ilmarändur (niiduki üle elanud isekülv murus) raudrohi:

Seda juhtub haruharva, et põõsasmarana 'Red Robin' õitele on olud sobivad ja tema õied reaalselt punaseks värvuvad. Enamasti on ikka kahvatu kollakas-oranž. Seekord siis üks punane:

Tahaks oma aastaid ümberistutamata minialpikannidele paremaid tingimusi luua, aga millal oleks õige? Ja millist mulda nad tahaks? Hea oleks, kui võiks vahetult enne tuppa tagasi viimist istutamise ette võtta, siis ei oleks ehk mullas vihmausse või muid üllatusi. Kes teab?

Kuna mitu nädalat kulus mu vaba aeg enamalt jaolt kivilale, siis nüüd lõpuks sain kätte võtta esmaabi-rohimise ja istutasin ka suurema osa pottides ootavaid rohttaimi maha. Jäid veel mõned floksid ja puud-põõsad. Neist viimastest on mitu tükki veel nii tillukesed, et peavadki potis talvituma. Aga mõnega on ikka peamurdmist, et kus oleks hea koht. Ega neid ju naljalt iga aasta ümber ei koli...
Ahjaa, sibulaid panin ka maha - kivilast välja kaevatud tulpe, mis totaalselt segi, krookusi, hüatsindid ja uue paki kaunist tulpi (Tulipa humilis) 'Persian Pearl'. Kivilast tulid välja ka juba juurdunud sibulad, enamus ilmselt kobarhüatsindid, need elasid kaevetööd üle mulla sees potis ja kolisid kohe valmimisel peenrasse tagasi. Eks siis ole näha, kas ja millised nad olid. Aga seal kivilas olnud mõned võrkiirised jäid mul küll leidmata. Kas olid hukkunud või sattusid kaevates jumalteabkuhu.
Oi, aga nüüd ruttu magama, hommikul vaja niitma hakata ja õhtul linna lastevanemate koosolekule sõita.