Laule, muinasjutte ja mida kõike veel

Käisime täna Triinuga üsna tempokal jalutusringil. Mõlemad koolis parajasti loodustarkusi õppimas, olime paras paar igal nurgal asju vaatlema ja arutama. Lahe oli.
Paar mändi vana lasteaia tagant metsast. Ega need ju muhkmännid pole, pigem ikka mingis karmis vähktõves?

 Killuke sinist taevast ja seenesild üle kanarbikupuhma:

Seen mõtles, et viskab mantlisaba üle pea, ehk on soojem. Aga nii hakkas ju jalg külmetama. Kahju temast, suur ja uhke seen on olnud.

 Samblavana ise oma uhkeid samblavaldusi valvamas:

 Seenekõrvu, -musisid või -kleepse kah:

 Ja jäämustreid:

 Täitsa kobedad ju veel:

Ise ei ulatu üle metsagi, aga loigule peegelduma jõuab küll.

Jõudsime arusaamisele, et see pole ei aru- ega sookask, siis ilmselt kuldkask ehk Betula x aurata. Aga ilus puu on:

 Päike kaunistamas peaaegu steriilseks klanitud metsaalust krunti:

Loen praegu just unejutuks raamatut "Kase aasta"  ja vaatlesime Triinuga ka kaskedel kolmnurkseid jälgi ehk oksakohti. Sellel on nad pigem nagu mingid Hatifnatid ;o)

Oo, kui ilusad õunad! Ja külmanäpistus oli nad mõnusalt magusaks ka teinud.

Õhkõrnad pitskleidid vedelesid rannaliival:

Seda kammi nähes tuli Triinule kohe see laul pähe: https://youtu.be/CVTPtJ4t68A

 Ja juba hakkabki päike loojumisele mõtlema. Karm aeg.

Ning kuu ei malda isegi seda nappi aega ära oodata, mil päike meid külastab. Aga viimased seened olid päris kodu juures juba.