Lumises metsas

26. veebruaril oli veel külm ja värskelt lumine. Seekord käisin üksi hulkumas ja võtsin jälle ette matka piibelehemetsa rahnu juurde, ehkki tegelik selle ringi eesmärk oli kord juba leitud suur kollaste kännuseente kogum, sest tookord sai pilte seene määramiseks liiga vähe.

 

 Alla andnud:

 Kah omamoodi "pärandkultuur" vana pehkinud kasetüüka küljes. Sama tüügas on teiselt küljelt aga kellelegi gurmeerestoraniks olnud.

  Matka sihtmärk. Pidavat mingi panell olema, täpsemalt ikka ei tea.

 Huvitav tulemus tuli, kui fookuspunkt sattus kahe seene vahelisse sügavusse:

Üks puu (minu arust sanglepp) oli väga huvitavalt keset valge-halli-pruunikirjut metsa oma tüvestiku järsku roheliseks võõbanud. Tahtis teistest erineda. ;o) Rahn(ud) seevastu oli(d) hoopis rohelise kasuka valge alla peitnud.

 Kirev samblike- ja seentemaailm:

 Sarapuu. Vana ja uus.

  Tamm. Uut veel pole muidugi. ;o)

 Kellele kuulub see Tuhkatriinu-suleke? Ma ise pakuks kas metsvinti või puukoristajat.

 Mõned loomajäljed ka. ;o)

 Ja pisut karusammalt:

 Ohakatega lõpetame selle jalutuskäigu:

Aga esmaspäeval käis abikaasa töövestlusel (esimene selle 5 kuu jooksul!) ja mina hulkusin samal ajal kõrval metsasalus. Kummaline oli see, et kui minu vaikses kodumetsas olid vaid mõned loomajäljed ja kostis-nähtus vaid paar tavalist linnukest, siis seal, keset metsikut ja pidevat masinate müra, hõikas pasknäär veel kõvemini ja 5 sammu parklast eemale astununa nägin juba kolme erineva looma jälgi. Põnevat leidus seal metsas veelgi.

 Põhjalikult ära järatud gurmeerestoran:

 Illegaalne suvila:

 Isegi lõkkematerjali tegemise tööriist oli "tallele" pandud:

 Sipelgate arhitektuurinäitus:

 Väikese kasekese suur tuuletuust:

Ja tagasiteel ostsin kohalikult lillekasvatajalt oma eelmisel päeval raiesmiku kasepuhmast lõigatud okstele õisi lisaks. Selline äge müügimees oli, et plaanitud 3 õie asemel tulin sealt kolme kimbuga - jagus jagamiseks nii sõpradele kui tööjuurdegi. :o)

Ja panen siia lõppu veel paar Kadaka tehtud pilti ka - ma ise pole veel näinudki oma viimast, Oanduretkelt tulles tema juurest läbi põigates lõpuks üle glasuuritud kausikest. Nagu alati minu puhul, pole tulemus sugugi see, mis algselt plaanitud, aga vahva ikka. :o)