Veebruari viimasel päeval

Käisime kuu lõpetuseks taas väikesel jalutuskäigul.

 Juba on ka peenardes uudistamist.

Milkal on ka kevadine uljusehooaeg, marssis meie sabas poolde metsa. Lõpuks tegin tast pilti ka ja sattuski olema just see punkt, kust ta kaugemale enam ei tulnud.

 Vulisevad kevadveed teevad alati meele rõõmsaks:

 See kasekäsnak oli nii suur, uhke ja nii kõrgel, et säras vastu juba mitmekümne meetri pealt:

 Mingisugune porosamblik:

 See tuletael oli samuti hiilgavalt silmapaistev:

Abikaasa kõndis üleval kaldaserval, aga mind tõmbas alla kivide poole. Teen neist kividest millalgi eraldi postituse, kes FB kasutab, siis seal on nad eraldi albumis olemas, et proovida ühiselt neid ära määrata nii palju kui võimalik.

  Siia jagusid hoopis mõned lume-jääskulptuurid:

 

 

 Sillavahe juba peaaegu lahti, varsti saab ehk kalale ka: