September kui turismikuu

September oli üle pika aja mul üsna giiditöine kuu. Pikalt planeeritud Neeme tee ekskursioon mu oma kallitele IHIÜ liikmetele toimus lausa 2 korda, sest liigelda saime me siin ainult väikese bussiga, aga tahtjaid oli ikka üle 50. Paar toredat fotot ka (autor Agnes Valgiste, aitäh!)

Kuid nende vahele mahtus veel üks retkekene - aitasin Priit Adlerit Kehra kooli 1. klassi lastele korraldatud puudeteemalise retke juures, mis toimus Kehra pargis. Mulle meeldib retki teha nii, et mul on sihtkohast vähemasti mingi ettekujutus, aga siiani olin Kehras käinud vaid poodides ja muudes asutustes (Põrgulaval ka) ning liigelnud mööda tänavaid. Isegi pargi asukohta pidin oma lapselt uurima. Seega võtsin kätte ja käisin päev varem ise turistiks.
Pargist endast mul palju pilte polegi. Valdavaks puuks olid seal tammed ja asetses ta kitsavõitu maaribal peatänava ja jõe vahel. Aga esimese asjana püüdis mu pilku hoopis kooli algklasside maja ja hoov, mis kannab linnulaulu kooliõue nime. No vaadake ise (kuulata pilte kahjuks ei saa), kui armas see on:

 

Lindude teemat, tundub, võetakse Kehras üldse tõsiselt, sest EV 100 raames oli sinna palju laste meisterdatud linnupesakaste paigutatud:

 Üks selline mustamarjaline viirpuu pargist:

 Keskmine teeleht oma roosas õievahus on üks ütlemata kena taimeke.

Kuulasin pisut maad ja sain teada, et staadioni juurest üle silla minnes saan pärast raudtee äärest teist silda pidi jälle õigele kaldale tagasi. Tundus mõnus ring olevat.

Kuid teisel pool jõge ootas ees uus ahvatlus. No selle väikseima ringi jaksan ikka ära jalutada, mõtlesin.

Loomulikult jaksasingi ja muidu oleks kõik väga tore olnud, aga need rajad on sinna loodud metsasihte ära kasutades (kes ülalolevat kaarti oskab lugeda, märkab seda kohe) ja samu sihte kasutavad ka metsatöömasinad. Ilmselt oli neile (või kellelegi) pandud kohustus peale metsatöid sihid jälle ära parandada. Ja mida nemad siis tegid? Valasid sinna koormate viisi savimulda maha...

Aga vastupidiselt minule meeldis teeraja päikesesoe pori päeva-paabusilmale. Kiire sahmerdamisega tuli esimene pilt liialt ülevalgustatud, aga uute seadete kruttimise peale läks liblikas juba oma teed.

Vot selline olin ma selle sihilõigu teise otsa jõudes:

Hea, et ilm just siis jälle mõnusalt soojaks oli keeranud, sain tagasiteel korraks jälle staadionipoolsele kaldale põigata, sest seal oli liivase ja lauge kaldaga ujumiskoht mulle silma hakanud. Sain jalad puhtaks pesta ja julgesin pärast poodi ka minna.
Aga enne poodijõudmist tuli teist kallast pidi raudteeni jõuda. See oli mõnus korraliku sillutisega teerada, mis kulges jõe ja eramajade piirkonna vahel.

 Ja silla ületasime "Porgandiga" kenasti käsikäes. ;o)

 Selline tore suvelõpu avastusretk oli.