11.-12. märtsi nädalavahetusel hulkusin kohe mõlemal päeval külmadel ja tuulistel kodukandi randadel.
Laupäeval käisin jälle Ihasalus, sest tellitud matkaks oli veel vaja natuke nüansse paika saada. Seekord läksin Birgitta ristini mööda külatänavat ja tagasi tulles proovisin üles leida kallasrajale läbipääsu.
Uhke samblikumustriga kivi.
Vaid 1 nädal vahet ja juba on jõutud nurga pealrt suur ilus vaher maha võtta. No kellele see siis nüüd ette jäi?
Õnnestuski ilusasti Rootsikarile pääseda. Tõsi, üks läbipääsukoht oli natuke ebalev - oli väravaava ja sellest maa pool eramaa silt, aga (kui lähtuda sealt läbi läinud inimese jälgedest (ma arvan, et see oli Kaddi, kes eelmisel nädalal külatänaval mulle saladuse avaldas, et sealt saab läbi küll), siis leidsin, et ju ikka tohib sellest lahtisest väravaavast üle truubi siiski oja ületada.
Ehh, üks vana päevalill veel püsti:
Ihasalu rannahoone vaikselt aina kasvab:
Ma polnudki varem roosa lossi alt rannast läbi läinud.
Joondu! Valvel!
Aga peale seda muulijäänust läks jamaks! Vesi peksis otse vastu jääga kaetud kivivalli. Leidsin, et ohutum on ronida otse vallist üles kalda peale, sealt mööda serva minna teise otsa ja sealt siis jälle otse alla kui mööda jäiseid kive algusest lõpuni ukerdada. Maja perenaist ennast tunnen ma piisavalt hästi, aga pelgasin, et äkki on hoovil tema koerakesed lahti (need pisikesed penid on alati kõige salakavalamad) või pahandab mõni majapidaja, kes mind ei tunne. Aga õnneks polnud hoovil hingelistki.
Sain ilma luid murdmata sellest takistusest mööda. :)
Ja siis ma passisin vähemasti 10 minutit ühe koha peal. Lõpuks hakkas minul külm ja ma läksin edasi, see naerukajakas jäi aga järjekindlalt edasi kalastama - ei lasknud ta häirida ennast ei pildistamisest ega filmimisest, olgugi, et olin temast vaid paari meetri kaugusel. Video leiate
siit.
Järgmisel päeval otsustasin Eva juurde minna samuti hoopis ranna kaudu, ehkki ka siin oli oodata kivimüüriga rinnapistmist.
Kuna siin on kivimüüri taga veel ka kõrge betoonsein, ei ole võimalik sama taktikat kasutada, seega pidin ettevaatlikult mööda neid lume ja jääkoorikuga kaetud kive ukerdama. Kõige hullem oligi mitte see libedus, vaid lumega kaetud varjatud kividevahelised praod.
Aga jälle sain õnnelikult takistusest üle. Samas klientidega siia kindlasti tulla ei julgeks. Vot sulle siis kallasraja seadusi!
Pisikestest jäämummudest põnev koorik:
Kividelt maha paisatud suured jääkoorikud:
Keegi on endale laariku kõrvale pannud vist:
Üks koonusmütsiga habemik on ennast kivile konutama unustanud:
Tagasiteel otsustasin Lännekasse ka põigata.
Päikesel on ikka juba palju jõudu ja jaksab ka esimesi puudealuseid lapikesi paljaks sulatada:
Lemmiku armsa pisikese maja asemele kerkiv suur maja hakkab juba ilmet võtma. Õnneks on ka see maja ilus.
Kõrgete rüsijää vallide ette oli tuisanud korralikud lumehanged.
Üritasin alla ronida, aga seal osutus jääprealne üsna vesiseks ja otsustasin üles tagasi ronida.
Ja sattusingi mitte servale vaid serva ette astuma. Visuaalselt tundus seal olevat serv, aga oli hoopis kubemeni ulatuv tuisuvaal. :D
Millised kummaliselt korrapärased jääkuhjad!
Üks jääkamakas on kivile paisatud ja sulab seal nüüd hoolega päikese käes:
Lemmiku armsa pisikese maja asemele kerkiv suur maja hakkab juba ilmet võtma. Õnneks on ka see maja ilus.
Kõrgete rüsijää vallide ette oli tuisanud korralikud lumehanged. 
Üritasin alla ronida, aga seal osutus jääprealne üsna vesiseks ja otsustasin üles tagasi ronida.
Ja sattusingi mitte servale vaid serva ette astuma. Visuaalselt tundus seal olevat serv, aga oli hoopis kubemeni ulatuv tuisuvaal. :D
Üks jääkamakas on kivile paisatud ja sulab seal nüüd hoolega päikese käes:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar