Esmaspäev, 20 märts
Talve viimane hommik kodukontoris. Hall, peaaegu udune, aga soe ja mõnusalt elu täis.
Sadam hakkab ärkama, Eit on juba merre lastud. Koit siin kodus ka juba kibeleb ja räägib mootori hooldusesse saatmisest. Ridamaja kõrvale ei tule ikka õnneks tornmaja, on hakatud 2. korruse otsa viilkatust aretama. Ka olemasolevaid maju laiendatakse kuidas saab. Pärituule teel hakkavad juba ka osad tänavapõhjad valmis saama.
Kodus peenarde juures hakkab igasuguseid koledusi välja sulama - sahaga välja juuritud roosipõõsas (kusjuures mulle ei meenugi, et seda teed sel talvel üldse kordagi sahaga lükati :D), pruuniks haudunud kääbuskuusk ja palju lume raskuse all murdunud ja kõverdunud oksi näiteks.
Päev oli kiire. Kontori omadel oli internetiga jälle kõvasti probleeme, see tähendas aga palju kõnesid ja chatte just kodustele, lisaks oli poolel osakonnal õhtupoole ka koolitus. Homme kupatatakse kõik kontori omad paariks päevaks koju ja hakatakse kontori netiprobleemiga põhjalikult tegelema, sest see kestab vahelduva intensiivsusega juba mitu nädalat tegelikult.
Olin päeval korraks heietanud mõtet, et äkki lähen õhtul ja lõikan väljasulanud kõrrepeenrast vanad pealsed ära, aga õhtul ladistas (küll üsna sooja) vihma ja ma otsustasin pigem arvuti taga õhtu veeta ja vähemasti eelmise nädala aruande üles panna. Läkski sellele üsna mitu tundi, st prognoositud "kella kolmeni" olekski ilmselt eile tõeks osutunud kui oleksin otsustanud kohe postitada.
Aga nüüd aidaa talvele, aitab temast juba küll!
Teisipäev, 21. märts
Tere kevad!
Esimeseks kevadpäevaks oli lubatud päikeselist ilma. Päris varahommikul oli osa taevast siiski veel pilves ja nagu kiuste just see idapoolne pool ning päikese tõusmist ei olnud näha. Aga ilus, valge ja rõõmus oli ikka. Jätsin rannatiiru ajal meie lemmikmännile hoiule Koidule jalutuskäigu-kallistused ja kodu juurde jõudes korjasin talle ka mõned esimesed lumikellukesed.
Tööpäev jätkas kevadest, päikesest ja kalli kaasa sünnipäevast põhjustatud elevas meeleolus. Oli mitu kiitust (neist ühte kuulsin küll kogemata kuna meil ei ole lubatud esimesena kõnet ära lõpetada ja kuulsin kui klient omaarust kõne lõpetanuna kolleegile meie kohta tunnustava hinnangu andis) ja lisaks tuli kiri ka eesootava iga-aastase palgatõusu kohta. Tunnen ikka ja jälle, et töötan imetoredas ja hoolivas firmas ja töö ise meeldib mulle ka väga. :)
Õhtuks vorpis sünnipäevalaps ise (no mis teha, kui naine on tööl) meile ülimaitsva ja üsna tervisliku makrasalati valmis (makra, hiina kapsas, kurk, tomat, paprika, sibul, õun ja maojonees). Tegime dieedis pisikese erandi ja sõime natuke sünnipäevakomme ka.
Hiljem läksin tunnikeseks veel välja, tegin kevade alguse puhul natuke aiatöid - riisusin enam-vähem puhtaks alõtšaaluse peenra (ja leidsin ka transilvaania sinilillelt puhkemisvalmis õiepungi, tema veel hiljuti alles olnud lehed on keegi nahka pistnud) ja lõikusin vanad kõrred maha ka kõrrepeenra väljasulanud osalt. Aga lõpuks tõmbas temperatuur nullist allapoole ja lume poolt maadligi litsutud puulehti enam peenra pinna küljest kätte ei saanud. Pisut liiga hämaraks läks juba ka ja kätel ning varvastel hakkas külm ka. Seega tulin tuppa ära. Varsti tuli ka Astrid Koitu õnnitlema ja panime viimasele rabarberi-kuuse vahujoogile "päkad silma". Peab poetellimusele paar uut pudelit lisama, siis teinekord jälle hea võtta kui olukord tekib.
Kolmapäev, 22. märts
Ärgates oli maas valge lumekirme ja punetav roosa triip. See viimane kadus aga õige ruttu ja hall taevakardin valgus üle maailma ääre. Tegin oma vana "hea" kolmapäevatiiru, st külaring-kergliiklustee-vanalasteaiatagunemets. Metsa all sai mõnusalt kiiresti liikuda, aga tänavate ääres oli küll kõva kummardamistrenn. Eriti hullult palju igasuguseid maiustustepakendeid oli koolimaja ja lasteaia teeotsa vahelisel lõigul. :( Kodu juurest leidsin mõned üsna puhkemisvalmis krookused ja pidasin plaani lõunapausil neid uuesti pildistama põigata, aga seda polnud mõtet teha, sest terve päev oli hall ja vihmane, õisi avavat päikest ei näidatudki.
Tööpäevast täna midagi erilist meelde ei jäänud, olid ainult mõned väga pikka tegutsemist vajavad kõned, st homme võib oodata, et olin kõnede vastuvõtmise efektiivsuses viimane. Aga pole hullu, eks mõni teine päev jõuab jälle rohkem. :) Üks pilt ka minu kodukontori ahistajast siia:
Õhtul olin laisk ja vaatasin kududes Sisit, aga vahepeal saabus tore vaheldus, sest Eva ja Tuuliki tulid midagi printima ja siis jõime teed ning lobisesime ka natuke. Pärast tundsin oma laiskuse pärast jälle suurt piinlikkust, aga õue ka ei kippunud enam, kobisin hoopis lotokolmapäeva ajaks kudumisega koos velotrenažööri peale. Samme täna jälle täis ei saa, aga las ta olla.
Märkasin näoraamatust, et Prangli Reisid on tänavuseks suveks jälle oma plaanilised hülgereisid ka käima saanud. Tore, ma jõuan siis muid matku ehk ka teha (no ühe-kaks reisi püüan ikka ise ka teha). Plaan on varsti luurama minna, kuidas on teisel pool jõge eramaadest läbipääsudega lood (sest Suka sild on nüüd jälle avatud ja teoreetiliselt võiks jälle saada jõe ringmatku teha). :)
Neljapäev, 23. märts
Olin juba õhtul vaadanud, et hommikul hakkab pilvisus taanduma ja heal juhul võib õnnestuda ka kuskilt pilvepraost päikest piiluda, seega ei olnud Kadakarannal ja Lännekal jälle lootust mind näha, suundusin pikemalt mõtlemata taas kord ida poole päikest otsima. Ja ma ei pidanud pettuma. Palju teda just polnud, aga täiesti piisavalt, et nautida ja päevaalguse energia kätte saada.
Lõunal säras päike juba täiega ja lipsasin pausi ajal õue avanenud krookuseid pildistama. :)
Õhtul läksin pärast sööki ja väikest lõõgastumispausi õue kraapima ja oksi põletama.
Möllasin peaaegu poolteist tundi, aga siis ei seletanud silm enam hästi midagi teha ja tuli tuppa tagasi kobida. Igatahes, kui üleeilse esimese peenrapuhastamisega ma erilist sammulisa ei saanud, siis tänase okstekorjamise ja lõkkesseviimisega (riisumisega vaheldumisi) sain päevase sammunormi lõdvalt täis. Aga nüüd annavad jalalihased ennast kummaliste valudega tunda - oleks vist pidanud peale neid kükke-kummardusi ka mingeid venitusharjutusi tegema. A no kesse viitsib! Samas teeb rõõmu, et mulle on jälle hakanud tekkima mingisugune vöökoht ja puusakumerus, sardell hakkab kaduma. Ja kaalunumbergi on pisut (kahjuks ainult pisut) allapoole kukkunud.
Pean välja mõtlema, mida homme pittuminnes (Kumusse vähiravifondi sünnipäevale) selga panna. Ja siis vist peaks konnavarustuse ja vahetusriided ka igaks juhuks autosse viskama, sest hommeõhtune ilm on kahtlaselt soojapoolne ja vihmane. Kuigi ma loodan, et vast nad ikka veel eriti ei liigu, lubab ju kohe jälle nädalajagu nulliümber ilma siia otsa. Aga mine neid hullukesi tea. ;)
Reede, 24. märts
Hommik oli tinahall ja uduvihmane, seega idapoole ei kippunud. Läksin algul Kadakaranda ehk neljapäevaringile, aga rannas otsustasin, et jätan lärmaka koeraga Untaugu tee vahele ja jätkan sujuvalt reedese ringi teise poolega Mustakivi kaudu. Oli õige otsus, sest Mustakivi juures kohtusin toreda metskitseperega - mõnusate veel karvkattes olevate sarvedega sokk, emane metskits ja nooruke pisikeste karvaste sarvemügaratega sokuke ka. Seirasime üksteist tükk aega vastastikku, lõpuks otsustasime üsna korraga, et aitab küll. Lahkumisel palusin neid, et nad tänavu minu tulpe sööma ei tuleks. Proovima ju peab ;).
Tööpäev oli tihe ja kiire ja just siis, kui valmistusin otsi kokku tõmbama, et lubatud tunnike varem lõpetada, tuli sisse veel kiire eriveo kõne ja sellega seotud kiirete kõnede ajal veel ka üks chat lisaks. Siiski sain piisavalt vara lõpetatud, et end kibekiiresti lille lüüa ja linna kihutada.
Vähiravifondi 9. sünnipäeva puhul oli Toivo korraldanud imelisi üllatusi täis õhtu. Pidime kogunema presidendilossi ees, kus, selgus, tuli president isiklikult meiega vestlema ja pildistama. Elevust kui palju! Ja vaadake, kuidas üks tüütu putukas oskas presidendile lausa külje alla pugeda :D Selel foto autor on Raul, järgmised juba minu telefonist.
Üritusele oli kohale toodud ka suur valik fondi e-poe tooteid ja neil oli väga suur minek, arvan, et ka siit tuli päris korralik lisa fondi eelarvesse. Olen ise ka varemgi e-poest mõningaid kingitusi ja endale T-särke tellinud. Soovitan üle vaadata, seal on väga toredaid asju müügil.
Toreda õhtu lõpetas üllatusesineja Stefan ja, ehkki enamus tema lugusid on pigem ballaadid, sai siiski ka tantsu nautida.
Tagasiteel arvasin juba Peterburi maanteed pidi vurades, et ega seal meiekandis ilmselt midagi head ees ei oota. Ja nii oligi, konni ja nende laipu oli täis juba viaduktialune ja isegi üleval viadukti peal ukerdas neid ringi. Ma ei saa kuidagi aru, mida nad sinna kõrgele küll otsivad? Viadukti ja Vana-Narva maantee osa sain kuidagimoodi läbitud, aga Neeme teele keerates jätsin varsti auto seisma, otsisin oma kaasavõetud kummikud, lambi, kindad ja ämbri välja ning läksin oma peokleidis konnarallit tegema, sest ei saa ju tuimalt mööda sõita, kui nemad seal aina ukerdavad. Sadas üsna ebameeldivalt, eriti häiris prillide täpiliseks muutumine ja lambi valgusvihk hajus ka kole kiiresti nendes piiskades ära. Käisin ühe korra edasi-tagasi kogu Ruu peatuse ja kanali vahelise lõigu ja aitasin üle tee 17 harilikku kärnkonna. Laipasid oli kahjuks palju rohkem. Kleidis oli seal vihmas ukerdamine üsna ebamugav ja lisaks tuli kimbutama ka isiklik ihuhäda, seega otsustasin lahkuda, ehkki üsna raske südamega. Ainsaks lohutuseks oli see, et kellaaeg oli juba üpris hiline ja autode hulk oli ehk vähenemas. Meil konnade õnneks praegu Ruhe restoran ka ei tööta, muidu need luksusautode kihutavad laviinid alles hakkaks Neeme poolt linna vurama. Pärast kuulsin, et Katrin ja Karin olid (kuni poole 10ni) 121 konna üle tee aidanud.
Laupäev, 25. märts
Mul oli väga vaja välja magada, seepärast loobusin Paastumaarjapäeva hommikusest päikesetervitusest (lauspilves oli ka niikuinii) ja magasin rahumeeli sisse või välja (naljakas on ikka see eesti keel ja tema sõnakasutus erinevates väljendites, kas pole?).
Hommikul koristasime jälle tube, olin aeglane ja läks üsna pikalt. Kuna pidin enne Kehrasse sõitmist ka söögi valmis tegema, otsustasin, et ei jõuagi täna välja jalutama(või aiatöid tegema), püüdsin Koidu lõunaune ajal siis hästi vaikselt tegutseda, enam-vähem õnnestuski.
Söök iseenesest oli lihtne. Eelmisel päeval olime keetnud seenepuljongis pelmeene ja nüüd siis sai jääkidest tehtud seenepuljongis pelmeenisupp hiina kapsaga (ka teisipäevasest salatiteost jäänud jäägid) ja porruga. Tuli ülimaitsev ja minu meelest ka ilus supp välja.
Kella kolme ajal siis startisin. Esmalt käisin allikal veevarusid täiendamas (aga aega nappis ja juga pildistama ei jõudnud), siis põrutasin Kehrasse, vaevu jõudsin veel lillepoest läbi põigata ja maandusin Coopis minutipealt sel hetkel kui tuli annetuste kogumise vahetus üle võtta. Täna kogusime Katriniga, aga ei saanud sõitu jagada, sest mul oli plaan pärast otse edasi põrutada - vanaema kallil silmarõõmul Karelil oli ju (juba!) 8. sünnipäev. Kogumine möödus rahulikult. Kehras liigub rahvas poest läbi lainetena, ilmselt siis, kui parajasti mingi rong sisse on tulnud. Lahkeid annetajaid jagus ja eriti meeldiv oli (ja see pole siin esimene kord), et ka omapäi poes maiustusi ostmas käinud lapsed panid oma järgijäänud sendid annetuskasti. Kniks ja kraaps vanematele või õpetajatele, kes neile sellised asjad juba varakult selgeks on õpetanud. Süda on neil lastel igatahes õiges kohas. :)
Otsustasin Kehrast Metsanurme poole sõitmiseks valida tee, mida ma kunagi varem läbinud polnud (ehk Paasikult Raasikule). Sain aru ka, miks seda teed eriti ei soovitata, sest see tee on pidevalt täisnurkseid kurve täis. Hea, et väljas veel valge oli (ja libe ei olnud). :D Aga põnev on vahel leida ka uusi teid. Ega see Aruküla-Jüri(Pildiküla) lõik ka mulle just igapäevane ei ole. :) Igatahes sain teel nautida ka selle kevade esimesi sookurgi ja ilusat pilvepraost piiluvat päikeseloojangut.
Õhtu oli mõnus, ehkki Karel oli arusaadavalt intensiivsest lastepeost pisut väsinud. Maitsesime uues pitsaahjus valminud hõrgutavaid pitsasid ja muidugi patustasin jälle ka koogitükikesega, aga kummalisel kombel on mul peale 1-2 lusikatäit juba koogiisu täielikult rahuldatud (vanasti võisin pool torti silma pilgutamata nahka panna). Magusast tordist palju mõnusam oli maasikaid suhu pista - Coopist ostetud karbis olid nad korralikult punased ja juba väga hea maitsega. Loodan, et väga armsa olemisega üsna suurekasvuline (suurepärasest la-krants tõust) nooruke Bruno saab varsti enesekindlamaks ja et nad saavad Kareliga koos õppida selgeks mõned toredad trikid raamatust, mille me Karelile kinkisime (101 trikki koertele).
Tagasi tulin juba otse kiirteid pidi, pimedas pole ilusaid kohti pidi hulkumisel väga mõtet. Kuna õhtu oli kuiv ja juba ka palju jahedam (+5...+4), siis konnahorde täna polnud, nägin vaid ühte kärnkonna ja seegi oli juba viimaseid samme teeületamisel astumas, seega ei hakanud teda enam häirima.
Koju jõudes oli Koit juba kellad ära keeranud ja tundus kohutavalt hiline aeg. Hakaksin kiiruga KÜ koosolekuks vajlikke dokumente välja printima ja üle vaatama, et hommikul liiga kiireks ei läheks. Osad jäid ikka hommikuks, sest ei saanud uinuvat Koitu enam printeri helidega segada (ta on meid juba nädalapäevad kellakeeramisega harjutada püüdnud).
Pühapäev, 26. märts
Ärkasin küll esimest korda juba 7 paiku, aga jäin uuesti tukkuma ja tõusime 8 paiku. Aga olin ikkagi väga unine ja uimane. Kui KÜ dokumendid korras, võtsin ette blogi kirjutamise, sest polnud jälle ei reedel ega laupäeval jõudnud siia piisakestki kirjutada.
Seltsimaja on väga ilus koht ja ideaalne sellise koosoleku pidamiseks, aga sobib hästi ka teistsuguste ürituste jaoks, seal on ka korralik köögiosa ja puha. Koosolek ise läks ka hästi. Korterid olid esindatud 100-protsendiliselt (osad küll läbi volituste) ja hääletamised olid ka väga üksmeelsed. Seega nüüd on vaja ruttu kõik dokumendi korda ajada ja korstnaid remontima hakata. Ja kuigi nüüd on vaja hulgaliselt igasuguste asjaajamisega tegelema hakata, tõi see lõpuks otsusele jõudmine mulle jaksu, indu ja hingerahu - see maa ja taeva vahel teadmatuses hõljumine oli kuidagi koledasti vaimselt raske ja stressitekitav.
Igatahes tundsime juhatusega end peale koosolekut tõeliselt hästi ja tähistasime pisut (igaüks oma raha eest, ha-ha) enne Avo linna poole vuramist seda edukat lõppu Wana Kala Kõrtsis. Noh, tegelikult oli muidugi lihtsalt Avol soov enne minekut kõht täis süüa, aga tahtsime veel pisut kokkuvõtteid teha ja edasist tegevust arutada ja nii ühendasime kaks asja.
Koju jõudsin kella 4 paiku ja asusingi kohe hooga igasuguste dokumentide ja teavituskirjade kallale, jõudsin päris palju enne fitnessi ka ära teha ja hiljem (peale dušši ja telekapausi) tegin edasi. Igatahes on nüüdseks aastaaruanne ka esitatud ja võib hakata oma matkafirma aastaaruande jaoks dokumente veel üle vaatama, Kadi juba küsis (õnneks selle aruandega on mul endal vähem tegemist). Aga seda siis juba tuleval nädala (ehkki on linnakontori nädal ja teisipäeval turismikoolitus ja kolmapäeva õhtul jälle annetuste kogumine teatrietendusel ja ma ei tea, kui palju ma reaalselt jõuan). Lisaks pean tuleva nädala jooksul kindlasti ka kevadmatka paika panema. Nii jätsingi õhtul karmilt selle blogipostituse jälle pooleli, et esmaspäeval see hilinemisega lõpetada, sest nägin, et seda Kumu üritust ma sipsti üles ei saa.
Enne magamaminekut aga avanes akna taga väga kole pilt:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar