Märtsi 1. täispikk nädal

 Esmaspäev, 6. märts

Hommikul oli äratus pandud varasemaks kui eelmisel nädalal, sest asendan sel nädalal kolleegi, kelle tööülesannete hulka kuuluvad hommikused kiired raportid ja muud kiired tegemised. Asendajana olen (eriti esimestel päevadel) ikka aeglasem ka, seega enda südamerahuks alustan varem kui tavaliselt. Ja tegelikult on nüüd, valges, hommikuringe ka juba palju raskem kiiresti teha, sest nii palju on vaadata-kuulata-nautida. Seega tuleb uneajast ikka lõivu võtta. ;) Esimese asjana nägin köögiakna taga tihedat lumesadu. Mõtlesin juba, et peangi jalutamise asemel rookima hakkama, aga õnneks jäi see sadu varsti üle ja oli selline külm-kergeke ka, et sai veel silma kinni pigistada küll vaatamata eelmisele rookimata lumele, mis selle uue lume all mulle vastu irvitas. Ehk siis läksin ikka jalutama. Naelu mul all polnud, aga lume all oli väga libe jää, tuli hoolega rada otsida. Lääne pool säras pilvede vahel peaaegu täiskuu (homme on ta päris täis), aga ida pool oli lauspilves. Varesed siiski sättisid end korraks kambakesi puulatva, aga tundus, et see oli vaid kiire koosolek hommikuste kontrollreidide paikapanekuks, sest juba hetk hiljem liuglesid nad erinevates suundades mööda küla laiali. Ahjaa, minu kõnniringi alguses Ajataguse teel läksin pikalt värskeid jänesejälgi jälitades. Umbes Mardi heinamaa teeotsa juures said hüpped järsku otsa ja jänes oli maas istunud (isegi sabatuti jälg oli näha), aga tükk aega ei leidnud ma, et jänes kuhugi keeranud oleks ja hakkasin juba vaikselt merikotkast kahtlustama. Aga siiski-siiski, teeserva lumekonaruste vahelt leidsin ühed kummalised jäljed ja kui siis nende suunas edasi üritasin vaadata, leidsin, et jänes oli hoogu võtnud ja üle valli ülipika hüppega männiku vahele kadunud. :)
Kodu juurde jõudes tuletasid  rasvatihased meelde, et eile jäi nende lugu kirja panemata. Ehk siis eile käis kõva materjalihankimine - üks istus põõsas ja nõudis: "Kus on sits, kus on sits?", teine skandeeris puu otsast kaasa: "Sitsi! Sitsi!". Noh, selgus, et neil on küll maailma kõige kiiremad õmblejad, sest täna hõigati juba rõõmsalt: "Sitsikleit, sitsikleit!". :)

Jänest jälitamas:

Siia oli ta maha istunud:

Peaaegu täiskuu:

Vareste kiire koosolek:

Tööpäevast täna midagi erilist kirjutada pole ja ega õhtugi kulus teleka taga kudumisele ja Astridiga kauba tellimise kõrvale lobisemisele. Siiski läksin peale Osooni õue, et oma häbiväärselt seni tegemata töö ära teha. Rookisin lund üle tunni. Karta on, et homme õhtul või hiljemalt ülehomme tuleb uuesti rookima hakata. Aga siis on sellegi võrra vähem. Ohh, ausalt öelda olen nüüdseks juba minagi sellest lumest ja libedusest üsna tüdinenud. Trenni mõttes oli see muidugi jälle hea. 

Teisipäev, 7. märts

Hommik oli karge ja tuulevaikne. Väga mõnus oli jalutada (olin naelad jälle saabaste alla tagasi pannud). Peale purikates rannavallide ja kohati roosa taeva eriti muud põrutavat silma ei jäänud, oli tõesti lihtsalt mõnus mere loksumist nautida. 

Tööpäev kulus ka töiselt ja seega kiiresti. Algul istusin, nagu ikka, taldrikuga teleka taha puhkama ja sattusin tsüklisse. Kui 2 osa CSI oli vaadatud ja kolmas algas, hakkas mul piinlik. Panin kiiresti trenniriided selga ja istusin koos kudumisega ratta selga seda edasi vaatama. Koit kommenteeris, et nii võin ju küll süümepiinadeta telekat vaadata kasvõi kogu õhtu. :D
Pärast nokitsesin veel õige väheke ühistuteemade kallal, aga siis otsustasin arvuti kinni panna ja vastu ööd veel oma samme täis kõndima minna (Koit vaatab niikuinii jalkat veel tükk aega). Seega panengi nüüd arvuti kinni ja õhtuse käigu kirjutan siia alles homme, kui üldse on midagi kirjutada muidugi.
Jalutuskäik oli mõnus ehkki kohati oli juba üsna tuuline ja ka esimene lumesadu jäi mu teele. Meri tundus ka olevat lumesadusid täis, seal oli jälle totaalne hämamine ja "elektrikatkestus". Sadama juures nägin jänest ka (jahtide taga platsi servas. See võis vist küll kreepsu saada, et sellisel ajal sellises kohas mingi kahejalgne segama tuli. Seekord tegin külatänavate ja sadama ringi tagurpidi, sest tahtsin sadamast ära võtta Koidu poolt leitud ja sinna jäetud naeliku, mille tuvastasin Eva omaks. Viisin selle talle postkasti koos väikese naistepäevašlokolaadiga. Aga minnes leidsin tema enda sissesõiduteelt naelikule paarilise ka. :D

Koju jõudes plaanisin kohe magama minna, aga jalka veel käis, seega kudusin veel natuke teleka taga. Uneaeg jäi ikka jälle plaanitust lühemaks.

Kolmapäev, 8. märts

Hommikul ärkasin arvamusega, et õu on juba lund täis sadanud, aga polnud miskit tulnud. Taevas oli küll tume ja pime, ei tähti, ei kuud, aga ikkagi leidsin ennast lõpuks otsaga idarannast. Seekord ei antud mulle aga kübekestki roosat taevaserva näha - vaid hall, hall ja veelkord hall. 

Lund hakkas sadama kohe tööpäeva algul ja vahepeal tuli ikka pikalt ja tihedalt. Seega teadsin, et õhtul ootab ees taas lumerookimine. Ausalt öelda ei taha enam, isegi mina mitte. Tahan päikest, sooja, lilli, liblikaid ja kõike muud mõnusat. Ja et ei peaks enam sada korda päevas kümneid hilpe seljas vahetama.

Kuna olen sel nädalal kodukontoris, siis meespere poolt jagatud lilledest kontoris ma tänavu kahjuks osa ei saanud. Ega ei saagi kõike head korraga tahta, eksju. Aga õnnitlusi tuli küll ohtralt nii tööl kui sotsiaalmeedias. Koiduga tähistasime õhtul mozarella-tomatiampsude ja viinamarjadega maiustades.

Reedel Rimist nuppudena toodud nartsissid kahjuks tänaseni vastu ei pidanud, seega olin kodus puha lilletu. Tegelikult valetan, mu valge kuuking ikka ju õitseb ja trepikojas alpikannid ka. :)
Lund rookisin jälle üle tunni. Lootsin, et on teine üsna kergekene, sest külmakraadid on ju, aga see va tuul oli selle lume kohati üsna tihketesse hangedesse kuhjanud ja oli päris väsitav.
Natuke tegelesin KÜ asjadega ka, peab vähehaaval hoo sisse saama, et õigeks ajaks tehtud saaks. Aga jube uni on ja pea ei taha enam kuidagi töötada. 

Neljapäev, 9. märts

Külm ja selge hommik, lisaks ka päris tugevalt tuuline. Mõtlesin, kas panin ikka piisavalt riideid selga ja algul tunduski külmavõitu, aga õige pea sai veri liikuma ja olemine läks päris mõnusaks. Pildistada oli muidugi raske - kindaga ei saanud ja paljas käsi hakkas kiiresti väga külmetama. Noh, meil siin olid kraadid tegelikult väga tagasihidlikud - ainult napilt 8 miinust. Aga äge oli - tänavad ja metsaalused olid kunstipäraseid tuisuvaale täis, rannas olid rüsivallid ja neist hooga üle mäslevad lained. Leidsin isegi jääpanga aluse tunneli. Ja siis tiirles taeva all ka merikotkas ise koos oma arvuka kajakatest saatjaskonnaga. Tagasiteel kalpsasid minu eest üle metsaraja 2 metskitse. Läksid kärmelt paarkümmend meetrit edasi, aga siis jäid igaks juhuks mändide vahele, valge pepupeegel minu poole säramas, seisma ja küünitasid hoolega üle õla vaadata, et kes see siis nüüd oli seal, äkki hoopis auväärt sokuisand ise. Ei saa ju uisapäisa minema lipata. :D

Halo?

Lõunal otsustasin, et lähen parem täna õhtul Büroomaailma oma tellitud laminaatorile järele, sest laupäeval võib ilm jälle väga tuisune olla ja siis Koit väga muretseks kui ma läheks. Kutsusin Eva ka kaasa, et saab siis ühtlasi poetiiru ka teha, kui juba niikuinii Lasnamäe serval oleme. 
Ja siis me šoppasime ikka südamest. Tänased sammud said probleemideta täis ja noh, tegelikult on see muidu ka ikka üsna väsitav trenn ju. :D Sain ka pisikese hilinemisega oma ilusad lillad naistepäevatulbid kätte :) 

Koju jõudsin alles poole üheksa paiku ja siis oli nii palju tegemisi, et jälle jooksis päev kesköösse raginal sisse. Palun, palun, andke mulle natukenegi lisatunde!
Ahjaa, õhtul sain veel teisegi naistepäeva lille - naabrimees tuli oma ühistuarvet maksma koos armsa kollase priimulapoti ja šokolaaditrahvliga.

Reede, 10. märts

Hommikul oli jälle ilus külm ja selge taevas, mis lubas päikest, aga otsustasin kõigepealt ikka Lännekasse põigata, sest sealpoolne meri oli juba väga kaua aega "üle kontrollimata". Täitsa alles oli teine, aga mühises kuskil kaugel. Oli väga huvitav olukord - kõige ees rannas oli, nagu ikka, paksematest jäätükkidest peaaegu kinnikülmunud osa, niiumbes 20 meetri laiune. Seejärel oli täiesti lahtine, aga väga vaikne vesi, ainult natuke loksus kohati. Ja siis tuli kuskil seal kaugel keset sügavat merd jäävall, mille taga mäsles ja mühises üsna tormakas meri. Selle valli alguspunkt oli enam-vähem Lühitneeme nuki kohal ja tekkinud see oligi selle pärast, et lõunakaartest puhuv tuul lükkas jõesuu poolt liikuvat jääd aina järjest sellest maaninast mööda. Ilmselt, kui külma jaguks, külmuks see vall seal keset merd ka omavahel tugevamalt kokku ja tekitakski vaikselt seisvale lombile kindla äärise. Põnev! No igatahes oli see ka tunnetuslikult väga müstiline kui näed silme ees vaikset merd ja siis kuuled lainete müha, aga justkui see oleks kuskil mujal maailmas hoopis. Ahjaa, kuu oli Lännekas ka, selline pisut lopergune suur pall. Metsa vahel nägin veel üht toredat üllatust - porri olen seni näinud ainult ühel korral mitu aastat tagasi, aga täna otsustas ta kohe minu kõrval kolm puutüve läbi jalutada. Ja Ruhe juurde jõudes ootas mind juba kolmas tore üllatus - päike, tõeline päike, mitte ainult tema roosa kuma. 

Mingi kummalise loomakese rada (hiirest ikka tublisti suurem):

Oli siia puhmasse roninud (või sealt välja roninud):

Kui kuskilt on tumedam pind lahti kraabitud, ei anna päike enam lumele armu:

Tööl oli ka mõnus päev - hommikukoosolekul jagati pisut toredaid finantsilisi uudiseid, minu asendusnädal hakkas ilma viperusteta mööda saama ja uus töötaja kaart pidi mind ka juba ootama. No ja muidugi oli mõnus juba üksnes see fakt, et oli reede.
Õhtul olin laisk, kohe väga-väga laisk ja samme täna jälle täis ei saanud. Aga homme plaanin kompensatsiooniks jälle pisut pikema ringi (lumemöllus?) teha. Siiski, tegin valmis KÜ koosoleku kirja, maksin ära ruumiüüri ja telefonis sai Liisiga pikalt arutatud matkateemasid. Aa, ja päeval sain veel vastuse, et mul lubatakse osaleda giidikoolitusel, kuhu mul esimesel päeval minna ei ole võimalik, aga kuhu ma väga minna tahan. Tore-tore!

Laupäev, 11. märts

36 aastat tagasi tuli Koit mulle roosa roosiga külla ja siin me siis nüüd oleme - ikka veel üliõnnelikud teineteise üle,  peaaegu 34 aastat ka ametlikult abielus, 4 suurepärase lapse ja 1 ülitubli lapselapse vanemad. Aitäh sulle, mu armas-armas Koit!

Vaatamata pisut pidulikumale päevale (või pigem just selle pärast) tahtsin tubade koristamise ikka juba täna hommikul ära teha, sest siis on pärast seda mõnusam olla. Tuju oli hea ja töö läks lennates. Seejärel käisin poes ja tõin meile õhtuks mõned koogid ka. Ja siis läksin Koidu lõunauneks jälle Ihasallu patseerima, sest vahepeal olid tellitud matka nüansid selgunud ja vaja oli uus plaan ajaliselt ja sisuliselt üle kontrollida. Lisaks tahtsin tagasiteel minna uurima, kuidas on võimalik sealt kallasradapidi Neeme liikuda. Seni olin Rootsikari kõrvalt loduala peljanud, sest kunagisel talvisel perematkal sattusime seal kraavi ja kellelgi said jalad ka märjaks. Aga nüüd möödunudnädalasel proovimatkal kohtasin Kaddit, kes väitis, et seal on ka mingi purre. Aga ma teen sellest elamusterikkast käigust parem eraldi reportaaži, sel nädalal on juba niigi liiga palju pilte.

Tagasi tulles tegin meile õhtusöögiks suitsukanasalatit. Ja ülejäänud õhtu möödus suuremalt jaolt vaheldumisi toidunautimise ja teleka taga tukkumisega. Nüüd, vastu ööd, tegin kiiruga ikka mõned asjalikud arvutitegevused ka ära.
Jälle on hakanud korralikult lund sadama...

Pühapäev, 12. märts

Nagu õhtul juba arvata võis, oli täna taas võimalus lumelabidatrenni teha. Läksime kohe kahekesi. Koit lükkas lahti rajad maja otsas, kuuri ja pesunööride juurde, mina võtsin parkimisplatsi ja sissesõiduteed. Üle tunni läks mul jälle (Koit sai natuke kiiremini). Õnneks ei olnud väga paks ja raske lumi.

Seejärel tõmbasin toas natuke hinge ja varsti läksin taas välja. Eva ootas mind teed jooma ja lobisema, aga tegin ikka jälle pikema ringi ka - minnes läksin sadamast mööda idakallast ja tagasi tulles põikasin ka Lännekasse. Aga, et ma täna ikka magama ka jõuaksin, jätan seekord mõlemad nädalavahetuse hulkumised eraldi postitusse, mille tuleva nädala jooksul püüan ära teha.

Villane lodjapuu on ikka sitke vend:

Esimene kevadekuulutaja trepikoja aknal:

Õhtul vaatasin küll natuke telekat ka (Eva avaldas uudise, et "Uutel õdedel" on uued osad välja tulnud), aga tegelikult on mul tulemas nii kiire nädal, et telekast tuleb juba eos loobuda kuni olulised asjad tehtud. Seega võtsin end kokku ja tegelesin ka KÜ aastaaruande dokumentidega. Sellega seoses süvenesin natuke makstud prügiarvetesse ja avastasin, et prügifirmal on õnnestunud meilt sisse kasseerida summasid, mida ta poleks teha tohtinud (biojäätmete konteineri transport ja tühjendamine, mis peaks valla hankega meile tasuta olema). Seega saatsin neile nüüd palve need meile tasaarveldada. Ohhjahh. Kõike tuleb ikka kogu aeg kullipilguga kontrollida. 
Aga nüüd jälle nõusid pesema ja siis vutt-vutt magama, et jaksaks homme linnakontori nädalat reipalt alustada.