Märtsi 2. nädal

 Esmaspäev, 13. märts

Hommikul tegin ikka jälle külatänavate ja sadama tiiru enne bussile minekut. Oli vahelduseks mõnusalt vaikne hommik. Sadama juures lippas orav üle tee ja suure lumekuhja mändide varju ja poe taga kuulsin esimest musträsta lauluviisi. 

Linna jõudes olid seoses trammitee ehitusega suured ümberkorraldused, hea, et bussikaaslased juhatasid kätte kust maha ja kust peale kõige kiirem ja otsem minna on. Paraku jäi õhtu kohta täpsemalt üle küsimata (va kuuldud hoiatus, et Tornimäe peatust usaldada ei saa, sest seal on kitsas ja väga palju busse ja meie buss sõidab vahel lihtsalt peatumata mööda) ja nuputasin siis, et milline Estonia peatus (neid on tegelikult väga palju) see siis nüüd täpselt on, kus ootama peab. Õnneks oli Mare õigel hetkel juba õiges peatuses ees.
Õhtul tegin kiire teepausi Astridile kauba tellimisega, aga peamiselt lappasin vanu Neeme ajalehti, et üle vaadata veel Ihasalu kohta leiduvaid infokilde. Leidsin muuhulgas muidugi palju iseenda kirjutatud artikleid, millest ma osasid ei mäletanudki, aga ka laste omi. Näiteks selle:

Ahjaa, lõunal panin omale homseks hambaarstiaja, st homme tuleb eriti pikk päev, koju jõuan alles öise bussiga.
Kuidas küll hommikul meeles pidada, et lipp tuleb ka üles ronida?

Teisipäev, 14. märts

Emakeelepäev.
Hommikul ladistas täiega vihma sadada. Installisin oma saabastele need hiljutiostetud pool-naelikud (ainult saapanina ümber), voltisin vihmavarju lahti ja läksin uputuse ulatust uurima. Oli tõeliselt märg ja libe. Vettinud lumeputru jagus ka teedele kõvasti. Kuna oli lauspilves, siis põlesid veel tänavalaternad, aga kannatamatutele musträstastele piisas sellestki, rõkkasid laterna kõrval puus laulda nagu jaksasid. Ega muud märkimisväärset hommikutiirult ei leidnudki. Ja lipu ma loomulikult unustasin. :(

Tööl oli täna kuidagi raske päev, väga palju pikki ja keerukaid kõnesid ja samal ajal olid teised aina ootel. Eks see hambavalu ka segas natuke. Kuna õhtul oli veel mõne tööülesandega pikemalt tegemist, jõudsin bussipeatusesse alles selleks hetkeks kui busse enam eriti ei käinud, ootasin üle 10 minuti. Ja siis leidsin, et pean küllaltki tormama kui tahan enne arstiaega jõuda nii Rimist kirsstomateid tuua kui Viru keskuse alt paki ära tuua. Tegelikult jõudsin ilusti ja sain veel arsti ukse taga rahulikult oma matkatekstidega tegeleda.
Arst oli väga tore ja hooliv, aga kui ikka lähtematerjaliks on ainult s..., siis saia sellest eriti ei meisterda.  Pidin taas kord ühest purihambast loobuma ja pean hakkama proteesiarstile konsultatsiooniaega kinni panema. Ja igemearstile oleks ka vaja kiiremas korras minna. :( Aga hea asi oli, et jõudsin arstikabinetist välja napilt nii, et jooksuga (mida ma muidugi teha ei oleks tohtinud peale sellist traumat) jõudsin ka bussipeatusesse enne poolekaheksast Loksa bussi ja olin juba veerand üheksa Neeme teeotsas, kuhu Koidu endale vastu palusin. Ikka oluliselt varem ju kui Neeme õhtuse bussiga oleks jõudnud (ehk millalgi peale kümmet). Neeme tänavad olid suuremalt jaolt juba puhtaks sulanud. Nüüd tuleb veel loota, et see haav lõualuus ka komplikatsioonideta ja kiiresti paraneb. 

Kolmapäev, 15. märts

Öö möödus rahulikult ja hommikul õnnestus ühe suupoolega isegi natuke süüa. 
Ilm oli küll veel pilves, aga kuiv ja enamus külatänavaid olid puhtaks sulanud ning, kus oligi veel jääd, siis oli see kaetud väljasulanud setetega ja polnud ka eriti libe. Seega sai täiesti rahulikult ilma naelikuteta liikuda. Pärtmani õue peal (ja ainult seal) hõikusid jälle musträstad ja mul tekkis kuri kahtlus, et mind on haledalt alt veetud - ilmselt on seal hoopis mingi kõlar majaseinal, mis linnulaulu laseb. Peaksin Helle käest üle küsima. (Võtsingi õhtul kätte ja küsisin, selgus, et ei ole kõlar, on ikka tõesti päris linnud. Lahe!)

Bussi oodates lugesin Pärituule pooliku maja katuse kattekilelt tekste ja avastasin ulaka nüansi - kui neid paadikuure imiteerivaid maju on lisaks sellele mõned küla lõuapoolikud kutsunud ka peldikuteks (objekti piirdeaia reklaamide ja konteinertualettide järgi), siis lisaks võib neid ka sigalateks nimetada, sest kilel olid suurelt ja tihedalt kirjad SIGA. Noh, peatuses teadis Ilmar kommenteerida, et see pidi pakketeipide ja -kilede firma olema. :D Aga tegelikult hakkavad need natuke kummalised karpmajad juba ilmet võtma, rohkem kui pooltel on juba vooder peal ja puha. Noh, ega see mai enam kaugel ka ei ole ju.

Tööl oli jälle kiire ja tegus päev, aga õhtul sain seekord õigel ajal tulema. Jõudsin veel enne kodubussi mitu poodi läbi hulkuda. Tegelikult on jube nii näljasena (hambadieet!) poodi minna, siis kipud omale igasugust jama korvi kuhjama. Aga kõige hullem ei olnudki, hambaauk annab ikka veel piisavalt tunda ja pidurdas, eriti kõvemaid ja pudisevamaid asju ostmast. :D
Õhtul nokitsesin pisut matkateemade, pisut KÜ asjade kallal ja pisut raiskasin ka teleka peale oma aega. Higileajava trenni keelas arst nädalavahetuseni ära ja nii pika linnapäeva peale väga ei jaksagi. Kui hommikul teha enne bussi väike külatiir ja õhtul poetiir, lisaks ei kasuta tööl lifti, pole üldse probleemi oma sammunorm niisamagi täis saada.

Neljapäev, 16. märts

Öö oli olnud külmakraadidega (jagus hommikussegi) ja see oli suured loigud kõik ära kuivatanud. Musträstad tõestasid Helle väidet ja laulsid täna hoopis lasteaia pool.  Bussipeatuses oli laste snäkiprügi uputus, korjasin koomale, aga prügikast oli ka väga täis. :(

Tööl oli täiesti tavaline mõnus päev, ei midagi erilist, aga õhtul läks linnabuss (nr 36) keset Pärnu mnt viadukti katki ja meid visati autovoogude vahele välja. Kogu see mass marssis siis järgmise bussipeatuse poole. Kogu selles sahmerdamises tuli muidugi alles alla jõudes foori taga meelde, et võiks Strava käima panna, sest selleks ajaks olin juba jõudnud otsusele, et ei trügigi sinna Viru kanti, käin hoopis siinsamas Tatari Rimis oma kirsstomatite järel ära ja siis lähen üle Tõnismäe Kaarli pst peatusesse hoopis. Vehkisin igaks juhuks hästi tempokalt, sest ei osanud uute marsruutide puhul hästi kaugusi ja ajakulusid arvestada. Samal ajal helistasin ise Triinule ka ja mingi hetk leidsin, et võiks hoogu natuke maha võtta, aga kuidagi ei õnnestunud pidurdamine ja nii jõudsin ikka peatusesse rohkem kui 15 minutit enne bussi. Väljavaade siin seista ja külmetada või ka edasi-tagasi tammuda tundus väga nõme ja nii liikusin peatumata edasi järgmise peatuse poole ehk ikka jälle Solarise juurde oma selle nädala tavapärasesse peatusesse. Jõudsin ka sinna 5 minutit enne bussi tulekut. :D Samme tuli korralikult, aga selline sihipärane kiirkõnd annab kilomeetreid kummaliselt vähe, ei saanud kolmegi täis. Mõnus oli ikka! 
Koju jõudes piilusin majanurga taha peenrasse ja selgus, et sealt valendas mulle vastu hea ports lumikellukesi. Aga pime oli ja otssustasin, et proovin neist pilti teha pigem hommikul.
Kodus nikerdasin hoopis oma uue laminaatoriga mängida, sest matka materjalid olen jõudnud läbi vaadata, aga KÜ asjad ootavad hetkel tarkurist Marju ülevaatamise järele. No ei ole julgust otsustada, et nüüd kõik numbrid õigesti kokku said ja võib hakata aruannet otsast täitma. Ehk saab homme selle "pisiasja" ära teha, sest nädalavahetus tuleb tihe (just andis ka Keit teada, et tulevad nädalavahetuseks siia, nii tore!), aga hiljemalt esmaspäevaks peab dokumendid majaelanikele letti lööma. 
Eelmise nädalavahetuse postitus on ka ikka veel ootel... :(

Reede 17. märts

Jehuu, jälle reede. Hommik oli ilus selge ja tuulevaikne, aga üsna krõbeda külmaga (-6°C). Kõikjal oli ilusat härmatist ja meri oli vaikne, aga mere peal kihutas kõva mürinaga üks suur ro-ro tüüpi laev otse Neeme suunas. Luigepaar sellest end segada ei lasknud ja tukkus mõnuga vaikset vett ära kasutades. 

Esmalt aga õhtul plaanitud lillepildid:

Õhtul sattusin bussile, mis viis mind otse Estonia juurde, seega tuli kõndimist õhtul eriti vähe. Mõnes mõttes oli see muidugi hea, sest täna oli ju arvuti ka vaja koju tassida. Ja vaatamata homseks koju tellitud Selveri kullerile käisin ikka veel toidupoes ka, sest mõtlesin homse menüü välja ja muidugi oli üht-teist veel puudu.
Marju polnud ikka veel mahti saanud mu numbreid üle vaadata ja ise olin ka tegelikult täitsa sooda töönädala lõpuks, tukkusin enamuse õhtust teleka taga, nüüd pisut üritasin uue aasta majanduskavas mingeid numbreid kokku joonistada. 

Laupäev, 18. märts

Õhtul olin palunud Koitu, et ta mind hiljemalt 8 üles ajaks, tegelikult ärkasin ikka isegi natuke veel varem, ehkki olin samal ajal ka unine. Nii vara oli vaja tõusta sellepärast, et pidin kella 12ks saama nii toad koristatud kui pitsad valmis küpsetatud. Sain ka, jõudsin isegi prügi välja viies lilledest pisut paremaid pilte teha. 

Täidisõielised lumikellukesed on alati kõige varem lahti. Nad on vist nii paksult täis topitud, et ei suudagi punga kinni hoida. :D

Lihtõielistest lumikellukestest (neist, mis murus)  polnud üsna hiljuti veel eriti jälgegi, aga nüüd olid järsku välja vupsanud ja kohe pikaks ka veninud. Ei ole seda aega raisata!

Ka märtsikellukesed on venima hakanud:

Lumekupud on vist juba mitu päeva lõunal lahti olnud, aga linnatööpäeviti on seda võimatu näha:

Aga siin hanges on mu ainus õitsev lumeroos täiesti maetud veel:

Ja varsti vurasime juba Evaga Kuusalu poole. Mina käisin vähiravifondile annetusi kogumas, Eva samal ajal mõnuga šoppamas. Annetajaid oli seekord mõnusalt palju ja summad kogunesid päris hoolega. Agnesega oli lõbus lobiseda ja päris palju tuttavaid nägin ka. Ilm oli ka mõnusalt kevadiselt soe. Mis nii elul viga! Pilt on meelega sedasi sätitud, et mina tükk maad Agnesest eespool, sest Agnes arvab, et ta näeb minusuguse jupi kõrval kohutavalt suur välja. :D Aga nii oleme üsna ühte kasvu, onju. ;)

Tagasi koju jõudnud, tuli ruttu saunaasjad kokku pakkida, pitsad ja poest koogid kaasa võtta ja juba vurasime Kosele vanemate juurde sauna. Pitsad-koogid said kaasa selle pärast, et tuleval teisipäeval on Koidul tähtpäev. Päris peo plaanib ta küll teha hoopis juunis, nagu Inglismaa kuningannal kombeks oli, aga leidis, et tahab ämmale-äiale külla minnes seekord sellel puhul siiski koogi kaasa võtta. Nojah, sellega läks mul ikka natuke viltu. Kirjutasin juba nädala keskel Annikale ja tellisin tema maitse järgi 9 tüki suuruse moosiga napoleoni koogi (noh, arvestasin, et oleks 3x3 tüki suurune enam-vähem kompaktne tordimõõtu kook). Kuna nädalavahetusel polnud Annika tööl, andis ta info Angelikale edasi. Ja nii moondus info sujuvalt nagu laste telefonimängus ja järgi minnes leidsin eest püüdlikult 2 karpi pakitud 9 tükki napoleoni kooki. :D Noh, ega tegelikult polnud ju häda midagi, kook on kook, aga siis ma oleks võib-olla lihtsalt mingi muu tükkide arvu võtnud ja nüüd vist ei jõudnudki kellelegi kohale, et meie toodud koogid olid mõeldud sümboolseks sünnipäevatordiks. :P Koogitükke võtan ju Kosele minnes tihtipeale kaasa. 

Emal on lumeroos palju uhkem ja lumevaba ja lumikellukesi on tal ka rohkem (aga see koht, kus tal lumikellukesemuru on, oli veel valdavalt lume all):

Kosele tulid ka Lõuna-Eestist ringsõidule tulnud (ja esmalt Ikeale tiiru peale vantsinud) Keit ja Meelis, tagasi koju sõitsime sealt juba üksteise sabas.
Õhtu oli juba üsna hiline (nii umbes pool üheksa vist saabusime), aga teha oli väga palju ja nii juhtuski, et ma ei jõudnudki blogipostitust täiendama. Magama sain niigi alles poole ühe paiku.

Pühapäev, 19. märts

Hommik läks jälle üsna kiireks, sest tahtsin enne matka teha korraliku (inglise) hommikusöögi. Matk ise algas ka harjumatult vara. Mina olen harjunud oma nädalavahetuse matku alustama kell 12, sest siis jõutakse ikka rahulik nädalavahetuse perehommik eelnevalt mõnusasti maha pidada. Aga seekord korraldas ürituse hoopis Neeme Rahvamaja ja mind oli lihtsalt giidiks tellitud. Liikumisaasta valla kampaania raamesse kuuluv üritus ise oli mitmekesine ja minu meelest tore, aga osalejaid ei olnud just ülemäära palju. Tegelikult oli kokku tulnud väga tore ja mõnusa suurusega seltskond. Minult oli tellitud ajaloo- ja loodusteemadega matk Neemest Ihasallu, seejärel tutvustas Sirje rohelist teed ja minul palus tutvustada taimeteesid (maitsta sai neid ka) ja tähtesinejaks oli Ott Kiivikas, kes rääkis väga haaravalt füüsilisest aktiivsusest ja toitumisest. Tagasi tulid kõik matkajad juba omapäi ja täpselt sealtkaudu, kust soovisid. Kuigi Sirje oli palunud, et matkal ka palju pilte tehtaks, jäi see ülesanne küll Heleni õlule. Oma juhendatavatel matkadel ei kipu ma enamasti pildistamisele aega raiskama, aga seekord polnud selleks üldse mahti, sest tavapärase 3km 3 tunniga asemel pidin suutma grupi 5+ km pikkuselt rajalt läbi vedada 2 tunniga, Sirje oleks rutemgi soovinud, aga paraku see ei õnnestu, kui giid kannatab sellise mölapidamatuse all ja kui tee on kohati veel jääs ning autosid voorib ka üsna tihedalt. 
Tagasiteel oleks ju võinud mõne pildi ka teha, aga, et üritus oli lõppkokkuvõttes veninud ikka lubatust pikemaks (seda ma kahtlustasin tegelikult juba algul kohe), tegime Keidu ja Meelisega eelnenud lonkimisele lisaks nüüd korralikku higistamaajavat fitness-kõndi ja ei mingeid peatusi enam, sest neil oli veel plaanis Kadi juurest läbi käia ja siis koju ju ka sõita. Oma osa oli siin tempotegemise juures muidugi Oti poolt värskelt jagatud tõdedel ka. ;)
Kui noored teele saadetud, tahtis Koit mind küll teleka taha Sisit vaatama meelitada, aga istusin murelikult hoopis arvuti taha. Leidsin rõõmuga, et Marju oli jõudnud mu numbritele pilgu peale visata ja hakkasin (peale seda kui olin pool tundi üritanud meenutada kust ja kuidas ma selle e-arve vallale pidin valimis tegema, sest selliseid asju pean ma valmis vorpima üliharva) asju ettevõtjaportaali sisse viima. Loomulikult selgus jälle, et ega see kõik ikka nii roosiline ei ole ja aruande osad kisavad vastuoludest igast nurgast. Vahepeal põikasin veel fitnesstrennis ära käia ja siis pusisime Marjuga edasi. Üsna napilt viimasel nädalavahetuse tunnil jõudsin siis lõpuks nende dokumentidega ühele poole ja sain ühistu liikmetele tutvumiseks ära saata. Ja siis tegin tervise huvides karmi otsuse, et lükkan nädalaaruande postitamise seekord esmaspäevale - ma polnud ju jõudnud sel nädalavahetusel sõnakestki kirjutada, rääkimata piltide telefonist allalaadimisest ja postitusele lisamisest. Oleks ma seda kõike veel tegema hakanud, oleks magama saanud vist...kolmest öösel. No, thanks, I am too old for tricks like that!
Aga see on nüüd küll kummaline, et ma ei teinud sel pühapäeval kohe mitte ühtegi pilti. Mitte ühtegi!