Kaunis tormine nädalavahetus.

Oma piraadid riidesse aidanud (ilmselt on nad pärit erinevatest omavahel vaenulikest meeskondadest, sest teisega ühele pidile keeldus parempoolne piraat tulemast) ja ulgumerele saatnud, sain aega nädalavahetuse piltidega tegeleda. Merepildid sorteerisin küll juba eile õhtul välja, aga kokku sai neid sedakorda klõpsitud peaaegu paarsada. Vahel on see digifotokas nuhtluseks ka. ;o).

Aga keset piltide laadimist pidin uuesti fotoka haarama, sest mees teavitas aknatagustest külalistest. Esmalt suurendasin läbi akna pilti teha, aga siis tormasin trepist alla ja üritasin neile tegelastele lähemale hiilida, et paremaid fotosid saada. Aga nurmkanad on niivõrd väledad jooksjad, et ei õnnestunud ühtegi võtet rohkem teha. Seega peab leppima selle teiselt korruselt läbi klaasi alla tehtud fotoga, pilti suuremaks klõpsates on neid ikka natuke näha ka.

Aga nüüd siis selle nädalavahetuse jalutuskäikude juurde. Seda vahvat seenerida ma tervenisti pildile ei lubanud, sest esimest seent oli üks kutsa külastanud natuke liiga intiimsetel eesmärkidel. Aga väga vahva rida oli.

Ja see juba ära tossanud hiidmunast ämmatoss suutis pojale ka veel reede õhtul rõõmu teha ja tossu levitada.

Ka see vahva äraõitsenud pajukene, mis rohkem küll puuvillapõõsa moodi välja nägi, on reedeõhtune leid.

Mulle meeldib hämaras välguga pilte müstiliseks võluda. Ja väga meeldivad mulle raagus viljadega puud-põõsad. Antud juhul kibuvits.

Aga eilne jalutuskäik algas meil hoopis oktoobrilõpule mitteomaselt. Vaidlesin just pojaga, kes mustikaid tahtis, et ega neid enam pole, kui jõudsime selliste laikudeni. Saime kõik küllaga süüa. Pohli oli muidugi ka. Et me ainus kaasasolev õõnes asi oli fotoka vutlar, siis mustikaid ma küll sinna ei tihanud korjata, aga koogi jaoks pohli saime küllaga.

Suvel ei pane toominga vilju tähelegi, aga praegu on nad üsna pilkupüüdvad.
Suitsev kasekorsten. ;o)

Oma arust suutsin ükskord selle rannalille nime kuskilt tuvastada, aga praegu meelde ei tule ja otsides ei leidnud ka. Kasvab täiesti rannaliivas, suur ja lopsakas, lihavate rabedate vartega ja lõhnab mesimagusalt. Põhiline õitseaeg siiski südasuvel, aga igal aastal leidub ka sügisesi isendeid ohtralt.

"Gone with the wind".

"Gone with the water".

Kohati on pilliroog 1,2-1,3m pikkustest lastest poole pikem. Vägev.

Harilik kukehari tegeleb hoolsalt eneseuuendamisega.

Kui eelmine võilille õievars suutis kasvada poolemeetriseks (see, mis paremale pildilt välja on paindunud), siis nüüd pole tal enam rohkem jaksu, kui vaevalt õis avada. Peaasi, et paljuneda saaks.

Jälle need pilkupüüdvad kibuvitsamarjad.

Härjasilm, ei tea, mitmendal ringil.

Ka narmasjumikad ei kavatse veel niipea alla anda.

Kollased karikakrad, otsekui päikesed keset sügishallust.

Magesõstar.