Seenekorvil ratsutades augustist septembrisse

Tänavu on üsna seenerohke sügis olnud ja enamus jalutuskäike on ikka vahepeal seenelkäiguks ümber transformeerunud. On ka neid hetki olnud, kus ma lihtsalt ratta võtsin, oma seenekohale sõitsin ja seened ära korjasin. Eriti neil päevil, kus mul õhtune vahetus tööl ja hommikune aeg oli vaja kiiresti kasulikult ära kasutada. Ma ei tea, suvel sain ma oma koolikiire pärast marjakorjamistest küll rahumeeli eemale hoida, aga näe, seened on tugevama magnetiga vist, neile kohe peab selle aja näpistama.:o)
No igatahes on mul igal teisel pildil ikka jälle seened. Siiski mahtusid ka mõned muud olulised tegemised mu vabadesse päevadesse.
Augusti lõpuks tegime ära suvi läbi edasi lükatud ämma haua korrastamise. Seda ma demonstreerima ei hakka, sest mingi hauakujunduse musternäidis see pole, tulemus on selline "kodukootud". Üritasin lihtsalt korraldada nii, et haud püsiks pisut puhtamana ja metsikute juurtega püsikumbrohud seal möllata ei saaks (geotekstiil alla ja kivimultš peale), sest praktika on aastatega näidanud, et surnuaiale jõutakse kahjuks vaid paaril korral aastas. Ausalt öelda ei tunne ma ka mingit eriti suurt süümepiina selle pärast, sest ennekõike tuleb keskenduda ikka elavatele. Mõtetes-meenutustes on ju need kallid lahkunud meil kõigil ikka palju tihemini.
2. septembril käisin RMK Oandu Külastuskeskuse poolt korraldatud sügismatkal Käsmus. See oli ka nö stardipauguks mu selleaastasele praktikale.
Ja 3. septembril oli kiire lõunamaareis, sest laps oli taas vaja kooli kolida. Muidugi kasutasin siis juhust ja lipsasin ka Muhedikele jälle külla.
Aga nüüd siis ka väike pildireportaaž augusti lõpust ja septembri algusest.
Kui ma seda tegelast metsas kohtasin, siis tuli küll midagi ähmaselt tuttavlikku meelde, aga ära määrata ma seda seent ei osanud. FB seenegrupp tarkade meestega aitas - tegemist on tanuseenega, mille kübar on millegipärast alusele kinni jäänud ja jalg sellest läbi suureks kasvanud. Njaa, põnev oli selle seene kohta lugeda ja siis tuli meelde küll, et metsaalune seal ju lehkas ka. Nimelt on sellel seenel põnev eostelevitamise komme - tema kübaral on raipehaisu levitav lima, mida igasugused raipelembesed putukad rõõmsalt limpsima tulevad ja niimoodi eosed laiali kannavad. Olen ju ennegi metsas raipehaisu tundnud ja arvanud, et ju kuskil keegi oma otsa on leidnud. Aga nüüd selgus, et sügiseti on enamasti tegu hoopis tanuseentega. Ja täpselt nii oli ka järgnevatel nädalatel metsas hulkudes - niikui raipehaisu tundsin, piisas väikesest ringiuudistamisest ja umbes 10m raadiusest ma tanuseene või mitu ka leidsin. Ja tähtsal sammul sinnapoole rühkivaid raisamardikaid oli ka. :o) Ehk siis edaspidi (ka siin postituses) näete normaalseid tanuseeni ka.

Siin on üks eriti suurekasvuline (võrdle piibelehega!) tume timpnarmik. Tema ma jätsin kasvama, aga noorukesed kõlbavad kukeseente hulka korjata küll, ainult narmakihi ma kraabin alt ära, et kogu toit poleks pudi täis.

Miks ma tahan, et mul siilikübaraid oleks peenras palju ega raatsi neid ravimiks ära korjata? no ikka need liblikad ja kimalased ju!
Päevapaabusilm:

Kimalased ja väga näritud olemisega leek-kuldtiib:

Ja täpselt augusti viimasel päeval leidsin ka esimesed oma kauaigatsetud lemmikseened.
Lehterkukeseen:

Ja pruun (ka halliks on teda nimetatud) toruseen:

Eks sa leia selliseid, kui ei tea, kust otsida!

Järgmine seen põhjustas isegi seenetarkade vahel elava vaidluse, aga lõpuks tunnistati ta ikkagi lihtsalt eriti kahvatuks haavapuraviku vormiks. Maitsev oli igatahes :oD

Vaesekesele (ilmselt jällegi väga kahvatu punane kärbseseen) on keegi korseti selga pannud ja unustanud. ;o)

Üks selle sügise tavalisematest õhtusöökidest:

Üks korralik tanuseen, enamus limakihist juba nahka pistetud, teisel pildil kärbes ka tegutsemas. Kuna olin jälle vaid telefoniga, siis häid pilte pole.

Tema on veel määramata. Aga lihtsalt ilus!

Ohakaliblikas:

Nüüd Käsmu retke pildid. Nagu ikka, jõudsin liiga vara kohale ja tegin esmalt väikese tiiru Võsu-Käsmu ristmiku ümbruses. (oma klassikalise orhideeleiu olin juba varem, teel metsapeatust tehes kätte saanud, ikka selle palumännikutes levinuima, roomava öövilge näol).
Siin lihtsalt kena samblavaip:

Tuletaelad:

Kärbseseen. Arvasin algul üsna kindlalt, et roosa kärbseseen, aga ma ei puutund teda ega tea, kas värvuks roosakaks, ja nüüd raamatuid uurides tuli võimalikke variante päris mitu, seega ma parem täpsemalt ei määragi.

Tema on küll kollane kärbseseen:

Ilusa mustriga tatikukübar, ilmselt liivatatik:

Ohh, see samblavaip....

Kimalased nautisid äiatari:

Retk kulges algul mööda vastavatud Võsu-Käsmu kergliiklusteed. Ja esimene peatuspunkt oli samuti uhiuuel linnuvaatlusplatvormil, kus Maarja Orusalu ka linde lähemalt tutvustas.

Mul muidugi teleobjektiivi kaasas polnud, lõikasin pilte nii palju kui kannatas. No luiged tunneb ikka ära.

Aga see valge kõverkael pole luik, vaid meie vetesse alles üsna hiljuti kolinud hõbehaigur. Muide, olen teda siin, Neeme rannas, peale seda Käsmu esmakohtumist ka näinud.

Puhmastiku tagant tõuseb teine parajasti lendu:

Linnud vaadeldud, jätkasime retke ja muuseas nägime teeservades ka üsna ohtralt punasuru röövikud:

Põgus tutvumine Käsmu küla kaardiga:

Käsmu kabelid. Vasakpoolne on Kindrali kabel (seal on püsiv fotonäitus Käsmu inimestest), parempoolne külaelanike rahaga ehitatud puitkabel. Kabeliaias on ka kuulsate kaptenite hauad.

Kapten Tiedemanni noorelt surnud lemmiktütre Signe mälestuseks püstitatud kaunis hauamonument:

Vahvad ankrukettidega ümbritsetud peenrad Käsmu meremuuseumi ees:

Kaevu valgama laevaehitusplatsi tähistuskivi. Kivile on kinnitatud seal ehitatud laevade nimed.

Matk jätkus õnnekivide kuhja juurde:

Ja muidugi tuli üle vaadata Vana Jüri kivid:

Ja edasi suundusime metsa. Päris kivikülv see veel pole, aga kive, mille otsas lausa suuri puid kasvab, juba jagub

Käsmu kivikülv. Meil on ka metsas kohati päris tihedalt kive, aga sellega küll võrrelda ei anna.

Ja kivikülvi suurim kivi ehk Matsikivi hiidrahn:

Toredale retkele pani paraja punkti tassike teed ja üks mõnus võileib hooajal veel viimast päeva lahti olevas kohalikus restoranis La Veranda.

Juba järgmisel hommikul laadisime Triinu elamise autosse ja vurasime Lõuna-Eestisse. Vahepeatuse tegime Kosel ema juures ka, et külmik ja pisut aiasaadusi peale laadida.
Kuna otsustasime Nõkku sõiduks tavapärase igava trassi asemel pisut teisi teid kasutada, pidime vajalikud koolitarbed Tartu asemel hoopis Põltsamaalt hankima. Paraku oli sealne sild remondis ja lossi poolt kaldalt poodideni pääsemiseks pidime mingit kaugemat jalakäijate silda kasutama. Kas keegi oskab ehk midagi rääkida selle põneva puukuju kohta silla kõrval?

Taamal paistab ka remondis olev sild:

Triinu Põltsamaal suvevaheaja eelviimast tundi nautimas (sõna otseses mõttes, sest Nõkku jõudsime 15 minutit enne kooliaasta avaaktuse algust).

Aga see meie valitud tee - Võrtsjärve põhjatipust mööda - oli väga äge tee! Kui nii kiire poleks olnud, oleks hea meelega siin-seal ringi vaadanud. Puhjast läbi sõites lasin lapsel ühe teatava ühiskonnakriitilise laulu mängima panna. ;o) Aga Kavilda ürgorg pani meid lausa ahhetama! Ma ei tea, Eestimaal on ikka nii palju ilusaid ja imeilusaid kohti, millest mul aimugi pole olnud. Enne saan vist 100-aastaseks, kui kümnendikugagi neist tuttavaks saan. Ohh, andke mulle rohkem aega, palun!

Nagu juba öeldud, jõudsime kohale üsna viimasel minutil. Triinu tormas peale esimeste kottide tuppa tassimist ja kiiret riietumist kohe aktusele, mina lõpetasin asjade autost tuppa kolimisega ja põrutasin siis ise Muhedikemaale. Aga seal oli jälle nii mõnus, et kaamera ununes sootuks ja tunnid kadusid kuhugi. :o)