Jälle Oandul (ja Kolgas)

27. septembril sain jälle praktikal käia. Koos Lõuna-Eesti teismelistega (oli vist 7. klass) tegime Tiina juhendamisel läbi programmi "Lahemaa-rannamaa". See on tore programm, mis algab väikese filmivaatamisega, siis jätkub mere-elukate ja taimede tutvustamisega näitusel ja lõpuks minnakse üle ranna-pinnavormide mereni välja ka. Vahva oli kogeda, kuidas sisemaa lapsed kannatamatult randajõudmist ootasid. Kahju, et ilm ainult sel päeval nii sombune oli ja täit rannamõnu ei pakkunud. Kuid kui programm läbi, polnud lastel enam sugugi kannatust lõunapikniku tegemiseks, nad oleks oma võileivad hea meelega otse bussis ära pudistanud, et aga kiiremini ostukeskusesse šoppama saaks. :oD

 

Hommikul enne rannaretkele minekut lippasin veel teisele grupile pikniku jaoks lõkkeplatsile tuld süütama ja märkasin mingeid säravkollaseid seeni. Kui tagasi jõudsime, käisin neid lähemalt pildistamas. Nojah, Muhedikule on need peamiseks koduaia-seenesaagiks, aga mina istutasin alles tänavu omale esimese lehise ja ei ole kuldtatikuga (ka kuldpuravik) enne lähemalt tutvuda saanud. On ikka ilus värviline seen!

Kuna mul oli õhtul tulemas lastevanemate koosolek Kuusalus, polnud mõtet edasi-tagasi sõita ja nii tegin vahepeal aega parajaks. Kõigepealt pidasin auto Võsu-Kotka sirge ääres suvalises kohas (no vaatasin ainult, et teeservavõsa taga paistis rohkem mände ja mitte väga paks padrik) kinni ja läksin seeneluurele.
Männik osutus üsna soostuvaks ja tundus, et peale ilusate samblapatjade ma sealt suurt muud küll ei leia. Aga sellised pehmed rohelised vaibad on mulle alati meeldinud ja seepärast jalutasin veel mõnuga ringi.

 

Kui ma esimese ja üsna üksiku lehter-kukeseene leidsin, olin äärmiselt hämmastunud - sellise männiku alt ma neid küll poleks osanud otsida (ehkki, jah, juba hommikuse rannaretke ajal nägin paari väikest kogumikku lausa kuivemapoolsetes männikualustes rajaservades). Minu kodused leiukohad on küll vaid väga üksikute mändidega niisked ja pimedad lehtpuusalud olnud.
Edasi jalutades leidsin neid siit ja sealt, kohati suurte kogumikena ja kohati lausa hiigelsuuri ja need eriti uhked kasvasid minu arust sambla alla mattunud kõdunevate puutüvede peal. Ja siis ma tegingi järelduse, et sellele seenele on ilmselt ennekõike vaja sambla- või huumuskihi alust kõdunevat puitu ja ilusaks puhtaks klanitud puupõllult neid otsida ei tasu, aga muidu võib ilmselt üsna kõikjalt leida.

 No on ju suured!

 Nii armsad väikesed roosakad seenekesed, aga ära määrata mina ei oska.

Lehter-kukeseened kokku korjatud, tegin ka pisut laiema tiiru, aga rohkem neid ei leidnud, teiselt poolt teed ka mitte. Kummaline, et ma just selles kohas oma auto kinni pidada otsustasin!
Aga saak oli juba piisav ja oligi juba paras aeg järgmisesse peatuspunkti vurada - Oandult heaks sõbraks saanud retkejuht Ene korraldas Kolga raamatukogus seenenäituse ja põnevusega läksin seda uurima. Väga ilus ja rikkalik väljapanek oli. Koos nuputasime veel mõne liigi määramise üle ja vestlesime nii korraldajate kui külalistega, nagu te ilmselt isegi märganud juba olete, ühel minu lemmikteemal. Nii tore oli! :o)